Alates 2019. aasta 15. jaanuarist jõustunud isikuandmete kaitse seaduses (IKS) pikenes võlateabe avalikustamiseks lubatud aeg.
Kuna kohustuse rikkumine ei ole isikut püsivalt negatiivselt iseloomustav fakt, siis ei tohi vaadeldavaid isikuandmeid töödelda igavesti. Selle vältimiseks on kehtivas IKS §-s 10 sätestatud, et võlaandmeid ei või koguda ega kolmandatele isikutele edastada, kui kohustuse rikkumise lõppemisest (tasumisest) on möödunud rohkem kui viis aastat.
Võrreldes eelmise IKS-ga on tasutud võla avalikustamise aeg pikenenud kolmelt aastalt viiele. Sellega pikenes ka tasumata võla avalikustamise aeg kahe aasta võrra ning varasema 13 aasta asemel saab võlaandmeid töödelda 15 aastat. Siiski peavad andmete avalikustajad olema avaldamisel arvestanud sellega, et võlaandmete avaldamine ei kahjusta ülemääraselt andmesubjekti õigusi ja vabadusi.
„Varasema 13 aasta asemel saab võlaandmeid töödelda 15 aastat.“
Näitena võib tuua olukorra, kus inimene on aastaid tagasi jäänud omalegi teadmata põhjustel võlgu näiteks viis eurot ning nüüd survestab inkassoettevõtja seda koos sissenõudmiskuludega tasuma, isegi kui võlg on kordades väiksem. Nõue on ammu aegunud ja jääks tõenäoliselt kohtus rahuldamata.
Avalikustamine ei tohi inimest ülemääraselt kahjustada
Sellise võla kanne maksehäireregistris aga võib takistada laenu saamist ja olla inimest muudeski olukordades ülemääraselt kahjustav. Võlausaldajal on olnud õigus ja võimalus võla sissenõudmiseks pöörduda kohtusse enne aegumistähtaja möödumist. On küsitav, kas väikeste aegunud võlgade pikaajaline avalikustamine täidab ikka krediidivõimelisuse hindamise eesmärki ning kas avaldaja on arvestanud ka inimese huvide ja õigustega.
- Kommenteerimiseks logi sisse või registreeru