Teabenõuetele vastamisest

Aasta aastalt on kasvanud kodanike arv, kes esitavad asutustele hulgaliselt teabenõudeid ning kui tähtaegselt või soovitud kujul vastust ei saa, siis esitavad vaide inspektsioonile. Iseenesest on igal isikul õigus teabenõudeid esitada, kuid kui see on saanud kellegi nn „täiskohaga tööks“, siis tekib küsimus, kas sellisel kujul teabe küsimise võimaldamine on ikka olnud seadusandja eesmärk? Olenemata eeltoodust on teabevaldajal siiski kohustus teabenõuetele vastata. Selleks tuleb alati hinnata, mida teabenõudja oma teabenõudes on soovinud ning kas tegemist ikka on teabenõudega  või on hoopis selgitustaotlusega. 

Kui teabevaldaja keeldub teabenõude täitmisest, siis tuleb seda ka põhjendada, nii ütleb AvTS § 23 lg 3. Seega ei saa pidada põhjendatuks keeldumist, kui teabevaldaja keeldub teabenõude täitmisest põhjusel, et teabele kehtivad juurdepääsupiirangud. Selliseid keeldumisi on praktikas üsna tihti, kus ei vaevuta hindama, kas ja mis osas dokumendile piirangud kehtivad. Teabevaldajad saavad keelduda teabe väljastamisest ainult juhul, kui keeldumiseks on seadusest tulenev alus. 

Kui dokumendid sisaldavad mingis osas piiranguga teavet, ei tähenda seda, et dokumente teabenõude korral ei väljastata. Sellisel juhul tuleb väljastada see osa teabest või dokumendist, millele piirangud ei laiene (AvTS § 38 lg 2).

Samuti on üheks levinud rikkumiseks tähtaegselt teabenõudele vastamata jätmine. Juhul, kui kodanik on pealkirjastanud oma pöördumise „Teabenõue“, kuid sisult on tegemist selgitustaotlusega, tuleb sellisele pöördumisele vastata viie tööpäeva jooksul, keeldudes teabenõude täitmisest ja selgitada, et tegemist on selgitustaotlusega. Kodanik ei pea teadma, millal on tema pöördumise puhul tegemist selgitustaotlusega ja millal teabenõudega. Küll aga peab seda teadma teabevaldaja. Kuigi eeltoodud probleemist on aastaid räägitud, oli see jätkuvalt kõige suurem vaiete esitamise põhjus.

Eelmisel aastal oli ka mitmeid juhtumeid, kus teabenõudja adresseeris oma teabenõude just konkreetsele ametnikule ja nõudis, et just see ametnik talle vastaks. Kuna teabevaldjaks on asutus, mitte tema töötaja, siis ei saa teabenõudja eeldada, et talle vastaks just see ametnik, kellele ta teabenõude esitas. Ka võib selline konkreetne ametnikule esitatud teabenõue tuua kaasa selle, et teabenõudele jääb vastus tähtaegselt saamata. Seda põhjusel, et kui isik viibib näiteks puhkusel või on haige või on tal jäänud teabenõue tähelepanuta. Kui teabenõuet ei ole saadetud ka asutuse üldisele meilile, siis  ei saa ka asutus tagada teabenõudele tähtaegselt vastamist. Eeltoodu ei tähenda seda, et ametnike e-posti aadressidele ei tohiks teabenõudeid saata, kuid soovitatav oleks see lisaks saata ka asutuse üldisele meilile.