Andmekaitsest koroonapandeemia ajal

TÖÖANDJAD, TÖÖTAJAD JA TERVISEANDMED 


Koroonaviirus tõi inspektsiooni arvukalt selgitustaotlusi töötajate terviseandmete töötlemise teemal. Küsiti nii tervishoiuasutustest, koolidest, tootmis- kui meelelahutusettevõtetest ja mujaltki. Inspektsioon sai anda selgitusi lähtuvalt kehtivast siseriiklikust õigusest. Isikuandmete kaitse üldmäärus (IKÜM/üldmäärus) lubab töösuhte raames terviseandmeid töödelda niivõrd kuivõrd see on lubatud liikmesriigi õigusega, millega on kehtestatud ka asjakohased kaitsemeetmed.

Teave töötaja tervisliku seisundi kohta on eriliigilised isikuandmed, mille puhul rakendub üldmääruse artikkel 9. Seda ka juhul, kui tegemist on kahtlusega, mitte kindla diagnoosiga. Ja ka nohust rääkimine on seaduse mõistes terviseandmete töötlemine.

Terviseandmeid tohib töödelda üksnes üldmääruse art 9 lõikes 2 välja toodud alusel.


IKÜM art 9 lg 2 punkt a kõneleb nõusolekust, mille alusel võib tööandja töödelda nii tavalisi kui eriliigilisi isikuandmeid. Põhinõue on, et üldmääruse toodud nõusoleku nõuded on täidetud, sh et tegemist oleks  tõepoolest vabatahtlikult antud nõusolekuga. Nõusoleku andmiseks ei tohi töötajale mingit survet avaldada ega talle järgneda mingeid sanktsioone nõusoleku andmata jätmise eest. 

IKÜM art 9 lg 2 punkt c kõneleb eriliiki isikuandmete töötlemisest, kui see on vajalik teiste inimeste eluliste huvide kaitseks ning andmesubjekt pole füüsiliselt võimeline nõusolekut andma (nt tulenevalt oma haigusseisundist).  Teoreetiliselt annab see justkui aluse töötajate teavitamiseks ka ilma nõusolekuta, kuid lähtuda tuleb ikkagi eesmärgipärasuse ja minimaalsuse põhimõtetest. Ehk kui eesmärki on võimalik saavutada teisiti, ei või isikuandmeid edastada.


Nõuded tööandjale ja töötajale

Tööandja peab tagama ohutu töökeskkonna. Nõuded selleks tulenevad töötervishoiu ja tööohutuse seadusest (TTOS). Samas ei ole antud õigusaktis täpselt reguleeritud, kas ja millist tervisealast teavet võib töötaja kohta koguda. Üldine seisukoht on, et töötaja andmeid tuleks küsida ja koguda nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. 

Töötaja peab silmas pidama, et tööle võib ta asuda üksnes siis, kui ta on terve ning ei kujuta teistele töötajatele ohtu. Tööandjal on õigus küsida, kas töötaja on viibinud hiljuti riskipiirkonnas või kokku  puutunud nakatunud inimestega.


Sealhulgas on tööandjal õigus nõuda sellekohast kinnitust, mis aga ei tähenda, et tööandjale tuleks esitada täpne diagnoos. Ka sümptomite esinemise infot peaks vahetama vastastikusel mõistmisel.

Tihti soovisid tööandjad kollektiive nakatunutest teavitada ja küsiti, kas tööandja võib saata vastava sisulise teate kõikidele töötajatele, kasutades töötaja nime, kui töötaja on selleks nõusoleku andnud. Terviseandmete töötlemisel tuleb arvestada eesmärgipärasuse, minimaalsuse ja proportsionaalsuse ja õigluse põhimõtetega, sestap jääb arusaamatuks, mis põhjusel on vajalik isiksustatud teate saatmine kõigile töötajatele, kes ei pruugi olla nakatunud töötajaga kokku puutunud.
 
Nakkushaigega kokku puutunute väljaselgitamine peaks käima selliselt, et tööandja ei anna kogu kollektiivile haigestunust teada, vaid püüab koos haigestunuga lähikontaktsed välja selgitada ning neid teavitada. Samamoodi tuleb toimida ka tööväliste inimestega – nt kui on peetud ühist koosolekut. 

Tulenevalt töötervishoiu ja tööohutuse seaduses § 14 lg-st 1 on töötajal mh kohustuseks:
1. osaleda ohutu töökeskkonna loomisel, järgides töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid;

2. kasutada ettenähtud isikukaitsevahendeid nõuetekohaselt ning hoidma neid töökorras;

3. koheselt teatada tööandjale või tema esindajale ja töökeskkonnavolinikule õnnetusjuhtumist või selle tekkimise ohust, tööõnnetusest või tööülesande täitmist takistavast tervisehäirest ning kõikidest kaitsesüsteemide puudustest.

Selleks peaks esmalt küsima haigestunud töötajalt endalt, kellega ta potentsiaalselt nakkusohtliku perioodi jooksul on haiguse levikuks piisavas kontaktis olnud ning seejärel nende töötajatega personaalselt rääkima. Kui haigestunud töötajaga pole võimalik ühendust saada, peaks tööandja ise analüüsima, kes võiks lähikontaktsed olla (ühine ruum, toimunud koosolekud). 

Tööandja kõigile suunatud hoiatava kiri sisuga „Mart jäi haiguslehele ja pole välistatud, et tal on COVID-19“ pole õigustatud.

Teiste töötajate informeerimine haigestunust on lubatud vaid juhul, kui sellise info edastamine teistele töötajatele on vajalik nende elu, tervise või vabaduse kaitseks ning haigestunud töötajalt ei ole võimalik nõusolekut saada.

Miks ei tohi tööandja küsida diagnoosi?

Viiruse diagnoosimine ning lähikontaktsete ja levikuteede väljaselgitamine on arstide ja Terviseameti ülesanne. Seega arst, kes diagnoosib patsiendil koroonaviiruse, peaks ka temalt uurima, kellega ta kokku on puutunud ning edasi saab asjaga tegeleda Terviseamet, kel on õigus sel eesmärgil ka isikuandmeid töödelda, sh neid tööandjalt saada.

Seetõttu juhtis inspektsioon tähelepanu, et ühelgi muul andmetöötlejal ei ole seadusest tulenevat õiguslikku alust ega eesmärki hakata omaalgatuslikult ise lisaandmeid koguma või edastama kellelegi, kel pole õigust neid töödelda.

Nakkushaiguse levikutee ning lähikontaktsete välja selgitamise õigus ja kohustus on seadusest tulenevalt tervishoiuteenuse osutajal (vt NETS[2] § 6 lg 1 p 3) ja Terviseametil (NETS § 18 lg 1 p 1). Viimasel on sel eesmärgil õigus ka isikuandmeid töödelda, sh neid tööandjalt saada.

ANDMETE TÖÖTLEMINE KOROONAPANDEEMIA AJAL MEELELAHUTUSASUTUSTES
 

Inspektsiooni jõudsid mitmed küsimused, kas meelelahutusasutustel on õigus edastada Terviseametile üritusel osalenud inimese andmeid (e-posti aadress, telefon, nimi), kui on alust kahtlustada, et üritusel osales viirusega nakatunud inimene.

Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 18 lg 1 kohaselt on Terviseameti ülesanne uurida nakkushaige nakatumise ja nakkushaiguste leviku asjaolusid ning võtta vajaduse korral ühendust nakkushaigete ja kontaktsete isikutega. 

Selle ülesande tarvis on Terviseametil õigus küsida ürituse korraldajalt (meelelahutusasutustelt) välja seansil osalenute andmeid, eeldusel, et korraldajal on need isikustatult olemas (nt klient on pileti ostmisel kasutanud kliendikaarti). Neid andmeid võib Terviseamet küsida ikka vaid eesmärgipäraselt, st tuvastamaks seansil osalenu lähikontaktsed. Eelduslikult pole vaja selleks kõikide üritusel osalenute inimeste andmeid.
 
Küll aga ei ole meelelahutusasutustel õigust ega põhjust omaalgatuslikult hakata edastama ametile kõiki seansil osalenute andmeid. Meelelahutusasutustel puudub võimekus terviseseisundit hinnata selliselt, et tekiks piisav alus mõnd külastajat konkreetselt koroonaviiruses kahtlustada ja teavitada sellest Terviseametit.
 

KOROONAVIIRUSESSE HAIGESTUNUTE TERVISEANDMETE VAATAMINE TÕI HOIATUSE

Inspektsiooni töölauale jõudis terviseandmete vaatamisega seoses mitu kaebust Kuressaare Haigla ravijuhi peale, kes oli tervise infosüsteemis teinud inimeste terviseandmete kohta päringuid. Kuressaare Haigla juhatuse korraldusega kohustati hädaolukorras ravijuhti läbi viima auditit haigla infosüsteemis võetud COVID-19 proovide osas. Haigla selgituste kohaselt on Kuressaare Haigla elutähtsa teenuse osutaja, kes peab tagama Saaremaal ka hädaolukorras nii kiirabiteenuse kui haigla teenuse osutamise ja seetõttu oli haiglal vaja teada, kui palju oli Saaremaal positiivse koroonaproovi andnud isikud, et tagada võimekus osutada neile vajadusel meditsiinilist abi. 

Tervishoiuteenuste korraldamise seadus ja selle määrused sätestavad väga selgelt, kellel ja millisel juhul on õigus tervise infosüsteemist andmeid vaadata. Läbiviidud järelevalvemenetluse käigus tuvastas inspektsioon, et Kuressaare Haigla juhatuse käskkirjaga kohustati ravijuhti läbi viima eriolukorras auditit, et COVID-19 proovide vastused ei olnud õigeks ajaks haiglasse saabunud ning vaja oli saada ülevaadet Saaremaa valla COVID- haigetest.

Arvestades koroonaviiruse pandeemiast tulenenud hädaolukorda ja selle põhjustatud segadust, ning et tegu ei olnud uudishimu päringutega, ei karistanud inspeksioon ravijuhti väärteokorras. Inspektsioon tegi ravijuhile hoiatuse oma volituste ületamise eest.

KAHE ASUTUSE KOOSTÖÖ VÕIMALIKKUS KOROONAPANDEEMIA AJAL NÕUDIS LAHTI HARUTAMIST

Inspektsioon sai osaleda möödunud aastal nii mõnelgi korral protsessis, mille eesmärgiks on välja selgitada, millised on asutuse pädevused isikuandmete töötlemisel oma ülesande täitmisel. Möödunud aastal aitas inspektsioon lahti harutada ka sellist küsimust, kuidas ja mis alusel üldse edastab Terviseamet koroonasse nakatunute andmed Politsei- ja Piirivalveametile.

Lahenduskäik väärib kirjutamist, sest aastaraamatut loevad kindlasti ka tõsisemad andmekaitsehuvilised.

Vastavalt nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusele (edaspidi NETS) § 18 lg 1 p 1 on nakkushaiguste ennetamise, seire ja tõrje valdkonnas on pädev asutus Terviseamet, kes muuhulgas teeb epidemioloogilisi uuringuid haige nakatumise ja nakkushaiguste leviku asjaolude väljaselgitamiseks, võtab vajaduse korral ühendust nakkushaigete ja kontaktsete isikutega ning juhendab inimeste rühmaviisilise haigestumise korral tõrjemeetmete rakendamist. NETS § 18 lg 6 sätestab, et NETS-is ettenähtud ülesandeid täites teeb Terviseamet koostööd kohalike omavalitsustega nakkushaiguste ennetamiseks, seireks, leviku tõkestamiseks ja tõrjeks.

Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) ülesanneteks on PPVS § 3 lg 1 p 1 alusel karistusseadustiku 9., 12., 13., 16., 17., 21. ja 22. peatükis sätestatud süütegude ennetamine, kui see ülesanne ei ole seadusega antud muu korrakaitseorgani pädevusse ning avaliku korra kaitse korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras. Sinna hulka kuulub ka karistusseadustiku § 192, mis sätestab nakkushaiguse ja loomataudi leviku põhjustamise normi. Selleks, et antud süütegu ennetada, on vaja PPA-l andmeid Terviseametilt. Ülesanne tuleb hädaolukorraseadusest (HOS), mis pannakse PPA-le HOS §24 lõikega 2.

Kui vaadata politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 746, siis selle kohaselt on politseil sama seaduse § 3 lõikes 1 sätestatud, samuti välislepingust või Euroopa Liidu õigusaktist tulenevate ülesannete täitmiseks õigus töödelda eriseaduses sätestatud arvestades isikuandmeid, sealhulgas eriliiki isikuandmeid ja üldsusele suunatud ja avalikest allikatest kättesaadavaid andmeid. Antud norm on isikuandmete töötlemise volitus, mis eeldab, et seadusest tuleneb ülesanne, mille täitmiseks on vajalik isikuandmete töötlemine. Selle juurde tuleb PPA-le andmete edastamise osas juurde võtta ka halduskoostöö seadus (HKTS) § 18 lg 1 punkt 2, mille järgi võib haldusorgan taotleda teiselt haldusorganilt ametiabi, kui haldusülesande täitmiseks on vaja andmeid, mis haldusorganil puuduvad või mida haldusorgan ei ole võimeline välja selgitama.

Terviseamet annab PPA-le nakatunute ja lähikontaktsete andmed, sest PPA-l endal neid pole ning ilma nendeta ei ole võimalik ka seadusest tulenevat ülesannet täita.

 

VIDEOKOOSOLEKUST KUVATÕMMISED SOTSIAALMEEDIAS TEKITASID MEELEHÄRMI

Koroonapandeemia tõttu pidid paljud tööandjad töökorralduse ümber mängima ja võimaldama kodust töötamist. Olukorras, kus paljud töötasid kodudes ja suhtlus käis tihti videokõnede kaudu, oli uudne oma mõtteid ja tähelepanekuid olukorra kohta sotsiaalmeedias jagada, sageli koos piltidega. Enne aga tuleb vestluskaaslastelt küsida nõusolek või muuta pilti enne postitamist nii, et inimesed ei ole enam äratuntavad.  Seega tuli inspektsioonil tegeleda ka lihtsamate meeldetuletustega, rõhutamaks infoturbe olulisust, et kellegi andmed ei lekiks ega satuks avalikkuse ette inimese tahte vastaselt.


MEEDIA JA KOROONATESTIMISE KAJASTAMINE

Arusaadavalt sai 2020. aasta ka ajakirjanduses suurt tähelepanu koroonakriisiga seonduv. Eriti kevadise esimese laine ajal ilmus tihti pildi- või videoreportaaže koroonatestimise punktidest. Pahatihti jäid aga pildi- või videomaterjali peale äratuntaval moel testima läinud inimesed. Reeglina pildistati autosid, kuid pildile jäid ka autos istunud inimesed. Sellistele piltidele või videotele jäänud inimesed olid  sageli sellest häiritud ja soovisid inspektsioonilt abi. Samuti avaldati uudislugu koos mahuka galeriiga kaubanduskeskust külastanud maskita inimestest, kusjuures inimesed olid piltidelt tuvastatavad. 


Inspektsiooni jõudis juhtum, kus ühe väljaande ajakirjanik tegi artikli erihooldekodu igapäevaelust ning lisas loole inimest tuvastava pildigalerii seal elanud erivajadustega inimestest. Elanike lähedased said sellisest ajakirjaniku külastusest ja pildistamisest teada alles väljaannet lugedes ning pöördusid kaebusega inspektsiooni poole. 

Inspektsioon tegi väljaandele ettepaneku hägustada inimeste näod ja muud inimest tuvastada võimaldavad andmed pildi- või videomaterjalist. Isikuandmeid võib inimese nõusolekuta töödelda ajakirjanduslikul eesmärgil, kui selleks on avalik huvi ja see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega ning kui isikuandmete avalikustamine ei kahjusta ülemäära inimese õigusi. Riigikohus on selgitanud, et isiku kujutise kasutamine ilma tema nõusolekuta on siiski üldjuhul lubatav vaid selle isiku endaga seotud aktuaalse päevasündmuse kajastamiseks. Sellele lisandub eeldus, et isiku kujutise kasutamine on päevasündmuse kajastamiseks vajalik ning avalikkuse huvi kaalub üles isiku huvi1.


Inspektsiooni hinnangul ei tulene kohtuotsusest, et päevauudiste taustaks ei või üldse inimesi enam näidata.
 
Avalikus kohas juhuslikest inimestest tehtud salvestis koos uudisega ei tohi kokkuvõttes jätta mingil moel muljet nagu käiks uudis salvestiselt nähtuvate konkreetsete inimeste kohta.

Tundlikes kohtades (näiteks Töötukassa vastuvõtusaal, haigla, erikool) tuleks uudisloo jaoks pildistada nii, et inimeste eraelu puutumatust ei kahjustataks. Kui sellises kohas pildistades konkreetse isiku vastu puudus avalik huvi, siis peaks ajakirjandus kas pildistama nii, et inimene pole äratuntav või siis andma inimesele võimaluse kaamera vaatevälja jäämist vältida.


Kokkuvõttes ei ole ka ajakirjanduslikul eesmärgil lubatud inimese nõusolekuta isikuandmeid avalikustada ilma, et selle konkreetse inimese andmete avalikustamise vastu esineks avalik huvi. Ilmselgelt oli avalikkuse huvi koroonatestimise jms temaatika kajastamise suhtes, kuid see ei õigustanud seda, et juhuslikult kaamera ette jäänud inimesed olid sellise uudisloo juures äratuntavad.

DISTANTSÕPPELE MINEK OLI ANDMEKAITSELISELT KEERULINE

Koroonaviirus tõi haridusvaldkonda uue olukorra ning vaatamata digipädevusele ja tehnilisele valmisolekule tuli kõigil lühikese aja jooksul minna distantsõppele, mis tõi hulgaliselt kaasa ka andmekaitselisi küsimusi. Inspektsioon andis kõigile koolidele suuniseid ning sügisel toimus ka videoseminar haridusasutustele. Distantsõppele minemisel tuli esmalt selgitada, millisel õiguslikul alusel toimub videotunni andmetöötlus ning kümneid teisi juurdepääsu ja salvestamisega seotud küsimusi, mis lühikäsitluses jõuavad ka aastaraamatusse.

Tundide voogedastamine põimõppe ja distantsõppe korral toimub avaliku ülesande täitmiseks ning ei vaja eelnevaid nõusolekuid. 

Distantsõppe korral toimub kogu õppetöö virtuaalselt õppetöö korraldamise eesmärgil. Põimõppe korral peaks aga esinema igal korral reaalne vajadus (nt kokkulepe mõne vanemaga, kelle laps peab olema karantiinis, haiguslehel jms). Kooli tuleb enda otsustada, kas üldse ja mis tingimustel kellelegi põimõppe võimalust pakutakse.

Alati on võimalus eemalolevate laste osas kasutada õpetajaga eraldi suhtlust nagu koduõppel või anda ajutiselt järeltöid ja teha nõustamisi. Põimõpet on tehniliselt keerukas läbi viia, sest õpetaja liigub klassis ringi ja pole pidevalt kaamera ees, tema hääl ei kostu mikrofoni, taustamüra segab õpetaja kuulamist. Sellisel viisil õppetöös osalemine ei pruugi anda soovitud eesmärki. Võimalus klassiga videosilla kaudu suhelda aitab siiski eemaloleval lapsel tunda, et ta on osa kollektiivist. Inspektsioon juhtis tähelepanu, et põimõppe võimaluse kasutamiseks igasuguse statsionaarse kaamera paigaldamine klassiruumi ei ole põhjendatud.

Ligipääs otseülekandele saab olla vaid selleks ettenähtud isikutel. Kui teenus võimaldab, võiks juurdepääsu ülekandekeskkonnale täiendavalt kaitsta salasõnaga. Õpetajal peaks olema võimalik veenduda, et ülekannet jälgivad vaid ettenähtud lapsed, sh ei või seda ilma kokkuleppeta jälgida ka lapsevanemad. Õpetaja võib nõuda, et õpilane peab oma videopilti jagama. Kui eesmärk on tunnis osalemine ja tunni läbiviimine, siis puudub põhjendus järele vaatamiseks ja salvestamiseks. Kui õpilane tunnist puudub, siis peaks ka järele vastamine toimuma nii, nagu see toimuks ilma distants- õppeta kontaktõppes.
 


1 Riigikohtu otsus kohtuasjas nr 3-2-1-152-09.