Kohtupraktika

Kui eelnõude osas oli õigusnõuniku töölaud üsna rikkalik ja tööpõld lai, siis kohtumenetluses jõuti jõustunud lahendini märksa vähematel juhtudel. Neist oleks paslik peatuda kahel lahendil. Mõlemad on paraku esimese astme lahendid. Üks isikuandmete kaitse asjas, teine avaliku teabe omas. 

Kohtuasi 3-20-37511

Kohtulahend isikuandmete kaitse asjas

Inspektsiooni poole pöördusid kaks isikut, kel oli tekkinud vaidlus äriühinguga, mille juhatusse nad olid kuulunud. Vaidlusmomente oli mõistagi mitmeid, kuid inspektsiooni poole ajendas isikuid pöörduma asjaolu, et nende juhatusest eemaldamise protsessi käigus võeti neilt ühtlasi etteteatamata ära ligipääs tööruumidele ja infosüsteemidele, mistõttu jäi neil äriühingu valdusesse isiklikke asju ja teavet sh isikuandmeid sisaldavaid failid. Äriühing keeldus neid ka väljastamast. Esmalt jättis inspektsioon nende taotluse menetluse algatamiseks rahuldamata, kuna tegemist on kahe isiku vahelise vaidlusega, kuhu inspektsioon ei sekku ning sellised vaidlused lahendatakse tsiviilkohtus. Isikud vaidlustasid menetluse algatamata jätmise vaidemenetluses, kuid ka vaie jäi rahuldamata ning isikud pöördusid halduskohtusse.
Põhjus, miks inspektsioon jäi vaidemenetluse otsuses kindlaks oma seisukohale mitte menetlust alustada seisnes asjaolus, et inspektsioonile laieneb kohustus kohaldada korrakaitseseadust (KorS). Varasema kohtupraktika kohaselt on eraõiguslike isikute vahelisse vaidlusse võimalik inspektsioonil sekkuda üksnes siis, kui on täidetud KorS § 4 lg 2 tingimused.

KorS § 4 lg 2 ütleb, et eraõiguse normide järgimine ja isiku subjektiivsete õiguste ning õigushüvede kaitstus on avaliku korra osa niivõrd, kuivõrd kohtulikku õiguskaitset ei ole võimalik õigel ajal saada ja ilma korrakaitseorgani sekkumiseta ei ole õiguse realiseerimine võimalik või on oluliselt raskendatud ning kui ohu tõrjumine on avalikes huvides. Inspektsioon oli lähtunud eeldusest, et eraisikute vahelisse vaidlusse sekkume vaid siis, kui see on vältimatult vajalik või isikul ei ole võimalik oma õigusi maksma panna kohtus. Samuti oli inspektsioon seisukohal, et sekkumistaotlus ei ole mitte taotlus haldusakti andmiseks, vaid taotlus menetluse algatamiseks, mille osas on haldusorganil avar kaalutlusruum. Andmesubjektil puudub järelevalvemenetluses õigus nõuda järelevalveasutuselt konkreetse järelevalvemeetme rakendamist.

Kohus nõustus, et inspektsioonil tuli lähtuda KorS § 4 lg-st 2. Kuna isikuandmete kaitse üldmäärus (IKÜM/ üldmäärus) ei sätesta järelevalveasutusele esitatud kaebuste menetluskorda, tuleb selles osas lähtuda riigisisesest õigusest. Eesti õiguses tulenevad vastavad sätted haldusmenetluse seadusest ja KorS-ist. Seega tuli inspektsioonil muuhulgas lähtuda ka KorS § 4 lg-st 2. Samas aga ütles kohus, et inspektsioon pidi viidatud sätte kohaldamisel tõlgendama seda kooskõlas IKÜMga, et tagada selle eesmärgipärane õiguslik mõju andmesubjektile. Kohus leidis, et inspektsioon on oma kaalutlustes lähtunud vaid enne IKÜM-i kehtima hakkamist kujundatud praktikast ega pole üldmäärusest kaebajatele tulenevate õigustega arvestanud. Kuivõrd IKÜM-i art 57 lg 4 kohaselt võib järelevalveasutus keelduda taotlust menetlemast, kui taotlused on selgelt põhjendamatud või ülemäärased, eelkõige oma korduva iseloomu tõttu, siis leidis kohus, et keelduda saaks taotluse menetlemisest KorS § 4 lg 2 alusel, kui taotlus on selle sätte eelduste täitmata jätmise tõttu samaaegselt selgelt põhjendamatu ja ülemäärane IKÜM-i art 57 lg 4 mõttes.
Lisaks märkis kohus, et IKÜM-i artiklitest 77 ja 79 saab järeldada, et üldmäärusest tulenevate õiguste kaitsmine kohtus ei piira andmesubjekti õigust järelevalveasutusele kaebuse esitamiseks. Seega on lubatud ka paralleelsed menetlused. Ehk siis KorS § 4 lg 2 ei saa tõlgendada nii, et kui isik saab tsiviilkohtusse pöörduda, siis on inspektsioonil igal juhul õigus kaebuse menetlemisest keelduda. Üldmääruse eesmärk on tagada andmesubjektile lai kaitse ning tulenevalt artikkel 57 lõigetest 2 ja 3 peab isikul olema võimalik pöörduda järelevalveasutuse poole keerukusteta ja tasuta, et oma õigusi kaitsta.
Seega peaks inspektsiooni menetluse läbiviimisest keeldumine olema erandlik. Kohus ütleb selgesõnaliselt, et olukorras, kus kaebus ei ole selgelt põhjendamatu ega ülemäärane, on inspektsioonil kohustus seda menetleda.
Kohus jõudis lõppastmes järeldusele, et inspektsioonil tuleb isikute taotlus uuesti läbi vaadata ning juhul, kui siiski keeldutakse menetluse alustamisest, tuleb põhjendada, miks see juhtum vaatamata väljakujunenud praktikale sekkumiskünnist ei ületa või anda selgitusi praktika muutmise kohta ning kuidas sellest tulenevalt on tegemist selgelt põhjendamatu või ülemäärase kaebusega IKÜM-i artikkel 57 lg 4 mõistes.

Tegemist oli lahendiga, mis muutis oluliselt praktikat. Nimelt pöördutakse inspektsiooni poole väga tihti just eraisikute vahelistes vaidlustes. Enam levinud on näiteks nn Facebooki kaebused, kus üks isik on avaldanud teise kohta mingeid isikuandmeid, millega teine nõus ei ole. Pärast kohtu vastavat lahendit, on meie võimalused selliste kaebuste menetlemisest keelduda. Mõistagi suunab inspektsioon jätkuvalt isikuid esmalt oma õigusi ise kaitsma. See tähendab pöörduma esmalt andmete avaldaja poole palvega need eemaldada, kuid kui see tulemust ei anna, on inspektsioon sunnitud sekkuma. 
Võttes arvesse inspektsiooni inimressursi piiratust, võtavad sellised kaebused tööst märkimisväärse osa. Samal ajal on kohustuseks isikuandmete kaitse seadusest tulenevalt kaebus läbi vaadata 30 päeva jooksul. Alahindamata kuidagi seejuures inimeste muret ja vajadust nende õiguseid kaitsta, kelle kohta nt Facebookis nõusolekut andmata mingeid andmeid avaldatakse, on inspektsioon siiski olukorras, kus peamine ressurss läheb suures pildis vaadatuna väikeste kaebuste ja isikutevaheliste vaidluste lahendamisele, samal ajal, kui suurte andmetöötlejatega tegelemiseks mahti väga ei jäägi.

Kohtuasi 3-19-228722

Kohtulahend avaliku teabe asjas

Isikud olid pöördunud teabenõudega Pärnu linna poole saamaks teavet selle majandusaasta aruande lisas kajastatud kulude kohta. Nimelt oli soovitud lisas kajastatud andmed kõikidest tavapärasest erineval viisil tehtud tehingute kohta, mille üheks osapooleks on Pärnu linn ja teiseks osapooleks seotud osapool. Pärnu linn keeldus sellise teabe väljastamisest tuginedes avaliku teabe seaduse (AvTS) § 23 lg 1 punktile 1, mis ütleb, et teabevaldaja keeldub teabenõude täitmisest, kui taotletava teabe suhtes kehtivad juurdepääsupiirangud ja teabenõudjal ei ole taotletavale teabele juurdepääsu. Isikud esitasid keeldumise peale inspektsioonile vaided ning inspektsioon rahuldas mõlemad vaided kohustades Pärnu linna taotlused uuesti läbi vaatama ja väljastama nõutud teabe, kui puudub alus juurdepääsu piirata.

Inspektsiooni seisukoht oli nii vaideotsustes kui kohtumenetluses, et teabevaldajal on kohustus teabenõudele vastata. Kuna Pärnu linn asus seisukohale, et teabenõuet ei saa täita, kuna majandusaasta aruande lisa, mille kohta teavet küsiti, tugineb teabel, mida küsiti seotud isikute enda käest ning seotud osapooled andsid deklaratsioonides hinnanguid oma lähedaste poolt Pärnu linnaga tehtud tehingutele, mis väljusid igapäevase majandustegevuse raamidest. Samuti sisaldusid teabes vastused küsimusele, kas nad olid teinud tehinguid linnaga tavapärasest erineval viisil. Kuna jaatava vastuse korral oli täidetud lahtris tehingu osapool ja tehingu summa ja saldo, siis on teave juurdepääsupiiranguga tuginedes isikuandmete kaitse üldmäärusele (IKÜM). Inspektsioon oli seisukohal, et isikud ei soovinud mitte deklaratsioone, millele linn viitab, vaid lepinguid ja muid dokumente üldistatud kujul, mille summad kajastuvad majandusaasta aruande vastavas lisas ning mis olid aluseks sellise lisa koostamisel. Inspektsioon selgitas, et IKÜM ei ole üldistatult võetuna aluseks juurdepääsupiirangu seadmiseks, vaid piirangu alus saab tuleneda AvTS-ist. Pärnu linn ühelt poolt kinnitas, et juurdepääsupiiranguid dokumentidele seatud pole, kuid teisalt keeldus jätkuvalt teavet väljastamast.

Kohus nõustus inspektsiooniga. Kuigi Pärnu linn  on selgitanud, et jaotab dokumente selliste hinnanguliste kriteeriumite alusel nagu „riigihangete seadusest kinnipidamisel küsitavusi tekitanud hankelepingud“ või tavapärasest tehingust erinev dokument, aga samas on majandusaasta aruandes ise märkinud, et selliseid tehinguid on toimunud lisas 23 kajastatud ulatuses. Seega on Pärnu linn ise hinnanud osa lepinguid ja dokumente tavapärasest erinevaks, mille alusel vastavad summad ka majandusaasta aruandes on kajastatud, mistõttu peab talle olema ka teada ja arusaadav, milliseid dokumente isikud soovisid. Inspektsioon on juhtinud Pärnu linna tähelepanu ka sellele, et hoopis teabevaldajal on kohustus abistada teabenõudjat, kui jääb arusaamatuks tema nõude sisu, mitte aga vastupidi. Kohus leidis samuti, et isikute teabenõuetes oli piisava täpsusega kirjeldatud teavet, mida sooviti.
 
Kohus märkis, et kohaliku omavalitsuse asutusest teabevaldaja ei tohi asutusesesisese kasutamiseks mõeldud teabeks tunnistada dokumente kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvevahendite kasutamise ning eelarvest makstud tasude ja hüvitiste (AvTS § 36 lg 1 punkt 9), andmeid oma varaliste kohustuste (AvTS § 36 lg 1 punkt 10) ega andmeid talle kuuluva vara kohta (AvTS § 36 lg 1 punkt 11). Seega oli isikute poolt nõutud teave avalik teave, mis tuleb neile väljastada. 

Kohus nõustus inspektsiooniga ka selles, et AvTS § 3 lg-st 2 tulenevalt saab avalikule teabele juurdepääsu piirata üksnes seaduses sätestatud korras, pelk viitamine isikuandmete kaitsel IKÜM-le ei ole juurdepääsupiirangu seadmiseks piisav, vaid piiranguid tuleb seada AvTS-i konkreetse sätte alusel. See ei tähenda siiski, et väljastada tuleks isikuandmed, kui ekslikult on jäänud juurdepääsupiirang seadmata, kuid seda ei olnud ka inspektsioon väitnud, vaid sisulise ja põhjaliku menetluse tulemusel on kohtu hinnangul jõutud õigele järeldusele, et sisuliselt on teabenõude täitmata jätmine olnud põhjendamatu. Kuigi AvTS § 35 lg 1 punkt 12 kohustab tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks igasuguse teabe, mis sisaldab isikuandmeid, kui sellisele teabe juurdepääsu võimaldamine kahjustaks oluliselt andmesubjekti eraelu puutumatust, tuleneb AvTS § 3 lg-st 2 ja § 4 lg-st 3 kohustus ka eraldi kehtestatud juurdepääsupiiranguta teabele juurdepääsu võimaldamisel tagada isiku eraelu puutumatus. Teabevaldajal on õigus ja kohustus igal üksikjuhtumil hinnata, kas kaalukamaks tuleb pidada teabenõudja õigust saada juurdepääs avalikule teabele (põhiseaduse § 44 lg 2) või andmesubjekti õigust eraelu puutumatusele (põhiseaduse § 26). Juhul, kui huvi taotletud teabele juurdepääsu saamiseks on kaalukam andmesubjekti huvist eraelu puutumatuse kaitsele, ei ole teabe väljastamiseks andmesubjekti nõusolek vajalik, sest teabele juurdepääsu võimaldamine toimub seaduse alusel.
Kohus märkis lisaks, et kohtule ei nähtu, milles seisnevad nõutud teabe väljastamisel seotud isikute õiguste rikkumised, mida linn soovib teabenõude täitmisest keeldumisega kaitsta. Sõlmitud lepingutest jm dokumentidest nähtub, kui palju ja millistel tingimustel on saanud erinevad juriidilised või füüsilised isikud oma kasutusse avalikke vahendeid. Tegemist ei saa olla sellise teabega, mis nõuaks oma olemusest lähtuvalt kaitsmist. Pärnu linna väitel on valdavalt tegemist erinevatele juriidilistele isikutele eraldatud vahenditega. 

Juriidilistel isikutel pole eralelu ega isikuandmeid, mida kaitsta. Ka selliste juriidiliste isikute juhtorganite liikmete nimede avaldamine ei ole lubamatu isikuandmete avaldamine. Vastav info on kättesaadav ka äriregistrist. Avalike vahendite saamine ei ole „eraeluline majandustegevus“, nagu linn on viidanud. Isikud, kes saavad enda kasutusse kohaliku omavalitsuse eelarvevahendeid, peavad arvestama sellega kaasneva aruandluse ning avalikkuse kontrolliga. AvTS § 1 järgi on selle seaduse eesmärk tagada üldiseks kasutamiseks mõeldud teabele avalikkuse ja igaühe juurdepääsu võimalus, lähtudes demokraatliku ja sotsiaalse õigusriigi ning avatud ühiskonna põhimõtetest ning luua võimalused avalikkuse kontrolliks avalike ülesannete täitmise üle. 
Ehkki tegemist ei ole inspektsiooni praktikat muutva või eriliselt õigusselgust loova lahendiga, on siiski oluline sellistes olukordades kohtu toetus inspektsiooni tõlgendustele. Avaliku teabe asjades on ju inspektsioon justkui ise vahekohtu rollis, kuna vaidlejateks on isikud ja teabevaldajad, kelle vahemeheks nii-öelda inspektsioon on.

Seega on inspektsioonil kandev roll avaliku teabe asjades praktika kujundamisel, aga ka õigusaktide tõlgendamisel.


Selles kohtuasjas tuli ka ehedalt esile nii riigi kui ka omavalitsusasutuste soov kiivalt kaitsta teavet just rahakasutuse küsimustes. Samasugust trendi võib kohata tihti palga-, preemiate ja lisatasu maksmiste küsimustes, aga samal ajal ei tunta ära tihtipeale neid olukordi, kui tuleb isikuandmeid kaitsta. 

 


1https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?id=270987799
2  https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?id=266920440