Avaliku teabe seadus reguleerib avaliku teabe kasutamist ja kättesaadavust nii riigi- kui ka eraasutuses, mis täidab avalikke ülesandeid või on saanud riigieelarvelisi vahendeid. Avaliku teabe all mõistetakse avalikke ülesandeid täites loodud ja saadud teavet, mis on salvestatud teabekandjale, teisisõnu riigi- ja kohalike omavalitsuste asutuste töö käigus tekkivat talletatud informatsiooni.
Inimestel on õigus teada, mida avaliku halduse asutused teevad – missuguseid seaduseid ette valmistatakse, milliseid programme ja projekte läbi viiakse, kuidas kasutatakse raha ning milliseid rahvusvahelisi leppeid ette valmistatakse.
Ühiskond ootab, et tal oleks juurdepääs teabele, mis selgitab valitsuse poliitikaid ja tegevust. Näiteks, miks on otsustatud müüa riigiettevõtte või millistele dokumentidele toetudes kavandatakse keskkonda mõjutav jäätmekäitlusjaam. Avatus ja läbipaistvus on demokraatliku kodanikuühiskonna toimimise alus. Info vähene kättesaadavus tekitab vastandina inimestes umbusaldust ja ükskõiksust ning taasloob suletud mõtteviisi poliitikute hulgas.
Avalik teave on muutunud paljude jaoks iseenesestmõistetavaks. Kui seaduse kehtima hakkamise ajal oli suurem osa teabest veel paberkandjal, siis täna on see enamasti digitaalsel kujul ning veebilehed muutuvad iga aastaga üha informatiivsemaks. Infovabadus on demokraatliku riigi üks alustalasid, tehnoloogia areng muudab info järjest olulisemaks ja kättesaadavamaks ning seab oma ootused ja nõuded avaliku sektori veebilehtedele.
See on aga omakorda tekitanud olukorra, kus avaliku teabe seadus on jäänud nii mõneski osas ajale jalgu ja vajaks üle vaatamist. Ka on kodanikud muutunud aasta-aastalt teadlikumaks ja oskavad asutuste veebilehtedel vajalikku teavet otsida ning selle puudumisel pöördutakse üha sagedamini ka Andmekaitse Inspektsiooni poole.
Samas muudab infovabaduse põhimõtte järgimise keeruliseks teabe hindamine selle avalikustamise seisukohalt, kuna õigus saada infot avaliku võimu organite ja ametiisikute tegevuse kohta ei ole siiski piiramatu. Põhiseaduse § 44 lõike 2 kohaselt ei laiene juurdepääs andmetele, mille väljaandmine on seadusega keelatud, ja asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud andmetele. PS § 44 lõikes 2 sätestatud põhiõigust võib piirata eeldusel, et kehtestatud piirangul on legitiimne eesmärk ning piirang on proportsionaalne. Seega tuleb enne avalikule teabele juurdepääsu võimaldamist teabevaldajatel hinnata, kas ja millisele teabele on vajadus juurdepääsu piirata. Kahjuks on selles osas siiski palju eksimusi.
Teabe avalikustamisel on kaks viisi- teabe passiivne avalikustamine, millisel juhul saab teavet küsida teabenõude korras ja teabe aktiivne avalikustamine, millisel juhul teabevaldaja on kohustatud teabe omaalgatuslikult veebilehel avalikustama. See, kui seadus ei kohusta teavet võrgulehel avalikustama või kui soovitud teave ei kuulu loetellu, millele seadus ei luba juurdepääsupiiranguid kehtestada, ei tähenda seda, et kogu ülejäänud teave oleks piiranguga. Praktikas valmistab jätkuvalt probleeme teabele juurdepääsu andmise või mitteandmise otsustamine.
Teabe avalikustamine riigiasutuste veebilehtedel
Kuna 2021. aastal edastati Andmekaitse Inspektsioonile mitmeid märgukirju, milles juhiti inspektsiooni tähelepanu sellele, et riigiasutuste veebilehel ei ole nõuetekohaselt avalikustatud avalikku teavet ning dokumendiregistrite kaudu ei võimaldata juurdepääsu dokumentidele, siis kontrollis inspektsioon 2021. aasta sügisel riigiasutuste veebilehti, et saada ülevaade, kuidas riigiasutused täidavad avaliku teabe seadust veebilehtede pidamisel.
Nii mõnigi kord on Andmekaitse Inspektsioonile heidetud seirete läbi viimisel ette, et miks kontrollitakse ainult teabe olemasolu veebilehtedel, kuid ei kontrollida, kas teave on avalikustatud ka näiteks masinloetaval kujul, mis võimaldaks teabe automatiseeritud töötlemist. Nõustume, et ka selline kontroll on vajalik, kuid mõttetu on seada eesmärgiks kontrollida teabe avalikustamist masinloetaval kujul, kui ikka ja jälle esineb olukordi, kus teavet pole veebilehel üldse avalikustatud. Siinkohal on Andmekaitse Inspektsioon seadnud endale esimeseks prioriteediks selle, et seaduses nõutud teave oleks veebilehel avalikustatud.
Veebilehed näevad kenad välja ja seal on enamasti ka teave selle kohta, millega asutus tegeleb ja milliseid teenuseid osutavad. Kui proovida otsida teavet, mida kohustab avalikustama avaliku teabe seadus, siis võib selle leidmine osutuda üsna keeruliseks. Seekordne seire toimus pisut erinevalt kui tavapäraselt, st inspektsioon ei teavitanud asutusi eraldi ei seirest ega ka selle tulemustest. Teabe, mille olemasolu me veebilehtedel kontrollisime, panime kokku selle alusel, mille osas oli aasta jooksul enim pöördumisi, et teave ei ole leitav. Ehk siis seire eesmärgiks oli tuvastada riigiasutuste veebilehtedel teabe avalikustamise üldine olukord, ilma et sellest oleks asutusi eraldi teavitatud. Eelmisel aastal oli enim kaebusi selle osas, et asutused ei avalikusta oma veebilehtedel kõigi ametnike haridust ja eriala ning ametijuhendeid.
Kontrolli käigus selgus, et kui enamike ametnike puhul on teave, siiski avalikustatud, siis millegipärast on osade ametnike puhul eeltoodud andmed jäetud avalikustamata. Kuigi kontrolli käigus ei ole alati võimalik tuvastada, kas konkreetse asutuse töötaja puhul on tegemist ametnikuga või töölepingu alusel töötava isikuga, tekitab siiski küsimusi kui kahel samal ametipositsioonil töötava isiku puhul on ühe osas andmed avalikustatud, kuid teise osas mitte.
Teiseks vaatasime nii palgajuhendite kui palgaandmete avalikustamist, mis on pidevalt avalikkuse huvi keskmes. Avaliku teenistuse seaduse § 65 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb ametnike palgaandmed avalikustada avaliku teenistuse kesksel veebilehel ning palgajuhend asutuse veebilehel (lg 3). Ligi 1/3 kontrollitud asutustest ei õnnestunud veebilehelt palgajuhendit leida.
Kuna seadus kohustab asutusi ametnike palgaandmeid avalikustama avaliku teenistuse kesksel veebilehel, siis vaatasime, kuidas asutused on juhatanud teabe otsijad avalikustatud teabe juurde.
Tavapärane on, et menüüpunkti või dokumendiregistri juures on link, mis juhatab avaliku teenistuse veebilehele. Kui see juhatab õigesse kohta on kõik korras. Kontrollimise käigus leiti mitmeid asutusi, kus oli küll vastav link olemas, kuid see ei juhatanud veebilehele, kus oleks palgaandmed avalikud, vaid juhatas veebilehele, kus avalikustatakse avaliku sektori tööpakkumisi, mida ei saa kuidagi lugeda nõuetekohaseks avaliku teabe juurde juhatamiseks. Seega tuleks asutustel üle kontrollida ka lingid kuhu need juhatavad.
Kolmandaks vaatasime riigihangetega seotud teabe avalikustamist, sh seda, kas on leitavad hankeplaan ja hankekord. Kui enamikel asutustel on riigihanked avalikustatud riigihangete registris ning link sellele lisatud, siis oli ka mõni asutus, kellel link puudus või ei töötanud kontrollimise ajal. Halvem oli lugu hankekorra ja hankeplaani avalikustamisega, kus mitmelgi juhul ei olnud vastavad dokumendid leitavad. Mõnede asutuste puhul kelle riigihankeid korraldab Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK), oli märge, et hankeplaan leitav RTK hankeplaanist ning lisatud ka link, mis viis küll RTK veebilehele, kuid mitte sellele veebilehele, kus oleks vastav teave, vaid teavet tuli hakata RTK veebilehelt otsima. Selline viitamine ei täida oma eesmärki, seda enam, et avaliku teabe seaduse üheks põhimõtteks on ka see, et teabe leidmine peab olema lihtne.
Seirete käigus vaadati ka asutuste dokumendiregistreid, mis aasta-aastalt pakub avalikkusele järjest enam huvi. Seire käigus jäi silma, et dokumendiregistrites on jätkuvalt palju dokumente, millele ei ole kehtestatud juurdepääsupiirangut, kuid millele ei võimaldata ka dokumendiregistri kaudu juurdepääsu.
Kuigi seire käigus ei ole võimalik anda konkreetset hinnangut dokumentidele kehtestatud piirangute õiguspärasuse osas, hakkab silma, et dokumendiregistrites on näiteks palju kirjavahetust juriidiliste isikute vahel, millele on kehtestatud piirang eraelu kaitseks (AvTS § 35 lg 1 p 12). Samuti hakkas silma dokumentide rohkus, millel oli piirang ärisaladuse kaitse (AvTS § 35 lg 1 p 17) ning üllatavalt palju oli dokumente, millel oli kehtestatud piirang AvTS § 35 lg 2 p 2 ehk peaks olema dokumendi kavand või sinna juurde kuuluvad dokumendid. Seda ka kirjade ja taotluste puhul. Siinkohal tahaks juhtida asutuste tähelepanu sellele, et iga pöördumine, mis eeldab vastust või otsuse tegemist ei ole alati dokumendi kavand ega sinna juurde kuuluv dokument. Selleks, et dokumendile kehtestada juurdepääsupiirang peab eksisteerima põhjendatud vajadus. Igaks juhuks piirangute kehtestamine ei ole lubatud.
Andmekaitse Inspektsioon on teadlik, et dokumendiregistrites on väga palju dokumente, millel on piirang lõppenud, kuid mis ei ole avalikud. Eelkõige on sellisteks dokumentideks järelevalvealased dokumendid, mille osas menetlus on lõppenud ja otsused jõustunud. Probleem on selles, et kuna avaliku teabe seadus jõustus 20 aastat tagasi, siis on see üsna paberkandjal dokumentide keskne ning ei arvesta alati digitaalselt koostatud dokumentidega. Samuti oli 2001. aastal dokumentide maht oluliselt väiksem, kui käesoleval ajal, ning paberdokumentidele ei võimaldatud ka dokumendiregistri kaudu juurdepääsu. Seega on seadus jäänud ka ajale n-ö jalgu.
Nii näiteks kohustab AvTS § 42 tunnistama juurdepääsupiirangu kehtetuks, kui selle kehtestamise põhjus on kadunud ning tegema dokumendile selle kohta märke. Kui paberkandjal oleva ja omakäeliselt allkirjastatud dokumendi puhul see probleemi ei tekita, siis digitaalselt allkirjastatud dokumendile ei ole võimalik sellist märget teha. Ka ei võimalda kõik dokumendiregistrid teha sellist märget dokumendiregistri metaandmetes. Kui tunnistada piirang enne lõpptähtaega kehtetuks ilma vastavat märget dokumendile tegemata ja see avalikustada, siis pole enam arusaadav, kas dokumendiregistris avalikustatakse piiranguga teavet või on dokumendi piirang tunnistatud kehtetuks.
Loomulikult on võimalik võtta ka need dokumendid digikonteinerist välja, eemalda piirang (tunnistada see kehtetuks) ja dokument uuesti üles laadida, kuid sellised toimingud on väga mahukad ning asutustel paraku sellist ressurssi ei ole. Muidugi on Andmekaitse Inspektsioonil õigus teha igale teabevaldajale eraldi ettekirjutus seaduse täitmiseks küsimata, kas ja mil moel on ettekirjutus täidetav, kuid kuna see puudutab sisuliselt kõiki teabevaldajaid, siis on inspektsiooni hinnangul mõistlik leida kõiki rahuldav lahendus, mitte tegeleda iga teabevaldajaga eraldi, kas siis seaduse muutmise või täiendavate tehnoloogiliste lahenduste teel.
Ettekirjutuste tegemise korral ei ole asutustel töömahukuse tõttu võimalik lahendada probleemi mõistliku aja jooksul, kuna see eeldab suurte asutuste puhul dokumendihalduritelt täiendavalt igapäevase töö kõrvalt kümnete või sadade tuhandete dokumentide üle vaatamist ja piirangute hindamist. See ei tähenda siiski seda, et inspektsioon eeltoodud probleemiga ei tegeleks. Lahenduste leidmiseks on pöördutud ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja Justiitsministeeriumi poole, kuid kiiret lahendust hetkel ei ole.
Lisaks hakkas dokumendiregistrites silma, et mõne asutuse dokumendiregistrist ei ole leitavad preemiate ja lisatasude maksmise käskkirjad või neile kehtestatud juurdepääsupiirangud, kas AvTS § 35 lg 1 p 12 alusel või TLS § 28 lg 2 p 13 alusel. Mõnel juhul võib AvTS § 35 lg 1 p 12 alusel piirangu kehtestamine olla põhjendatud, kui tasu maksmine on seotud mõne eraelu puudutava sündmusega. Kui aga enamik käskkirju on piiranguga eraelu kaitseks, siis ei ole usutav, et kõik need dokumendid sisaldaksid kellegi eraelu puudutavaid andmeid. Lisaks ei luba AvTS § 36 lg 1 p 9 kehtestada piirangut ka töölepinguga töötajatele makstud tasudele, kui tasu makstase eelarvelistest vahenditest. See, et eelarvest makstud vahendite osas on avaliku teabe seadus eriseaduseks töölepinguseaduse § 28 lg 2 p 13 suhtes, sellisele seisukohale on asunud ka kohus. Tõsi küll, seda kohalike omavalitsuste töölepinguga töötavate isikute osas, kuid peale seda muutis seadusandja ka avaliku teabe seadust vastavalt, et ka töölepinguga töötavatele isikutele eelarvest makstavatele tasudele ei tohi kehtestada piirangut, mistõttu peavad need käskkirjad olema dokumendiregistris avalikud.
Ka ei saa osade asutuste puhul rahul olla dokumendiregistrites metaandmete avalikustamisega. Tihti on need poolikud ja pole arusaadav, kellelt on dokument laekunud, kellele väljastatud või kellele täitmiseks suunatud ja milline on vastamise tähtaeg. Samas leidub dokumendiregistris ka dokumente, kus on füüsiliste isikute nimed avalikud. Samas pole arusaadav, kas tegemist on juriidilise isiku esindajaga või füüsilise isikuga. Seega tuleks asutustel oma dokumendiregistri välisvaated kriitilise pilguga üle vaadata.
Teabenõue
Kui avaliku teabe küsimine on igaühe õigus, siis tuleks seda õigust kasutada ka vastutustundlikult. Aasta-aastalt on üha rohkem selliseid kodanikke, kes esitavad hulgaliselt teabenõudeid kõikvõimaliku teabe saamiseks, sh korduvalt ning leiavad, et neile tuleb vastata viivitamata. Siin peaks iga teabenõudja arvestama sellega, et ta ei ole ainus inimene, kes teavet soovib/vajab ning asutusel on ka muid kohustusi ja ülesandeid.
Eeltoodu ei tähenda seda, et asutused ei peaks tähtaegselt teabenõuetele vastama. Ei ole sugugi haruldane, kui keeldutakse teabenõude täitmisest põhjusel, et teabevaldaja ei pea põhjendatuks teabe väljastamist või teabele kehtivad juurdepääsupiirangud viitamata ühelegi piirangu alusele. Teabevaldajad saavad siiski keelduda teabe väljastamisest ainult juhul, kui keeldumiseks on seadusest tulenev alus ning ei saa siin otsustada, kas teabe küsimine on põhjendatud või mitte. See, kui dokumendid sisaldavad mingis osas piiranguga teavet, ei tähenda seda, et selliseid dokumente teabenõude korral ei väljastata. Sellisel juhul tuleb väljastada see osa teabest või dokumendist, millele piirangud ei laiene (AvTS § 38 lg 2). Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus asjas 3-3-1-57-03.
Jätkuvalt on ka üheks levinumaks rikkumiseks teabenõuetele vastamisel, teabenõudele tähtaegselt vastamata jätmine. Ka juhul kui kodanik on pealkirjastanud oma pöördumise „Teabenõudena“, kuid sisult on tegemist selgitustaotlusega, tuleb sellisele pöördumisele vastata viie tööpäeva jooksul, keeldudes teabenõude täitmisest ja selgitada, et tegemist on selgitustaotlusega. Kodanik ei pea teadma, millal on tema pöördumise puhul tegemist selgitustaotlusega ja millal teabenõudega. Küll aga peab seda teadma teabevaldaja. Kuigi eeltoodud probleemist on aastaid räägitud, on see jätkuvalt kõige suurem vaiete esitamise põhjus.
Enne teabenõuetele vastamist soovitan teabevaldajatel teabenõuded tähelepanelikult läbi lugeda, et ei jääks midagi tähelepanuta. Vaadata üle kas dokument sisaldab piiranguga andmeid, kas piirangud on kehtivad või lõppenud ja kas piirangu alused on õiged. Keeldumise korral tuleb alati ka keeldumist põhjendada, sest isikul peab olema arusaadav, miks talle soovitud teavet ei väljastata. Alati tuleks hinnata ka seda, kuidas teised kirjapandust aru saavad, seda nii teabenõuete kui ka nende vastuste puhul.
Vaiete esitamine
Äärmiselt kahetsusväärne on ka, kui püütakse omavahelisi tülisid lahendada Andmekaitse Inspektsiooni kaudu. Üheks selliseks näiteks võib tuua isiku tüli ühe spordiklubi töötajaga, kus isik leidis, et treener on määratud isolatsiooni juhi otsusega ilma õigusliku aluseta. Kui ühelt poolt soovis vaide esitaja tõendeid treeneri isolatsiooni määramise kohta, siis teisalt leidis, et avalikustatud on piiranguga teavet treeneri terviseandmete osas ning soovis spordiklubi töötaja karistamist. Asja tegi ka segasemaks see, et Terviseamet andis vaide esitajale eksitavat teavet, kinnitades vaide esitajale, et Terviseamet ei ole treenerit isolatsiooni määranud, mis aga ei vastanud tõele. Kuna menetluse käigus selgus, et spordiklubi töötaja ei ole vaide esitajale edastanud ebaõiget teavet ning treener oli teadlik sellest, et treeningul osalejaid teavitati tema isolatsiooni kohustusest, siis jäi vaie rahuldamata.
Samuti on äärmiselt kahetsusväärne, kui riigi või kohaliku omavalitsuse äriühingud ei tea, kas ja milliseid avalikke ülesandeid nad täidavad ning millised ülesanded ja kuidas on neile üle antud. Andmekaitse Inspektsiooni menetluses oli kodaniku vaie, kus ta soovis omavalitsuse äriühingult teavet ettevõtte poolt tellitud tööde ja teenuste osas, mida on finantseeritud omavalitsuse vahenditest. Omavalitsuse äriühing oli seisukohal, et ta ei täida avalikke ülesandeid ega ole ka teabevaldaja, mistõttu ei ole tal ka kohustus teavet väljastada. Vaidemenetluse käigus selgus, et antud juhul oli kohalik omavalitsus andnud oma äriühingule volitused, korraldada sadama kinnistu territooriumile moodulhoonete hankimine ja paigaldamine ja näinud selleks ka ette kulude katmise valla eelarvest äriühingu poolt esitatud arvete alusel. Ühistranspordiseaduse § 11 lg 1 loetleb ühistransporditaristu objektid, milleks on ka reisiterminal, sadam, kai, ootekoda ja muud liiki rajatised ning seadmed ja nende teenindamiseks ettenähtud või vajalik inventar. Sama seaduse § 13 lg 1 p 4 kohaselt korraldab omavalitsusorgan oma territooriumil ühistranspordi taristu objektide rajamist, korrashoidu ja kasutamist. Eeltoodud paragrahvis loetletud omavalitsusorgani ülesannete täitja ja täitmise korra, kui need ei ole sätestatud käesoleva seaduse teistes paragrahvides, määrab kindlaks valla- või linnavolikogu või tema volitusel valla- või linnavalitsus. Seega on sadamarajatiste ehitamine ja korrashoid valla seadusest tulenev ülesanne ehk avalik ülesanne, mida võib täita vald ise või anda see üle mõnele eraõiguslikule juriidilisele isikule. Seega oli vallavalitsus andnud oma korraldusega äriühingule üle vallale seadusest tuleneva ülesande, mistõttu oli äriühing selles osas teabevaldjaks. Inspektsioon tegi äriühingule ettekirjutuse väljastada vaide esitajale tema poolt soovitud teave, mis puudutab äriühingu poolt avalike ülesannete täitmist ja selleks saadud avaliku raha kasutamist.
On äärmiselt kahetsusväärne kui teabevaldajad ei tea, milline nende valduses olev teave on avalik teave. See ei ole ainult see teave, mis on registreeritud dokumendiregistris, vaid kogu asutuse valduses olev teave, mis on loodud ja saadud avalikke ülesandeid täites. Näiteks leidis üks vallavalitsus, et arve ja maksekorraludus ei ole avalik teave AvTS § 3 mõistes. Arve on raamatupidamislik algdokument ning maksekorraldus makse teostamist tõendav dokument. Eelnimetatud dokumendid ei vasta avaliku teabe mõistele ning ei ole käsitletavad avaliku teabena. AvTS § 12 lõikest 2 lähtudes, Kehtna Vallavalitsuse dokumendiregistris raamatupidamisdokumente ja maksekorraldusi ei registreerita. Raamatupidamisdokumendid on sisemised töödokumendid.
Andmekaitse Inspektsioon eeltooduga ei nõustunud. Kuigi AvTS § 12 lõige 2 sätestab, et raamatupidamisdokumente ei pea dokumendiregistris registreerima, ei tähenda see, et tegemist pole avaliku teabega. Lihtsalt nende suhtes ei kehti dokumendiregistrisse kandmise kohustust (AvTS § 12 lg 2). Ka raamatupidamisdokumendid on avalik teave, neid saab küsida teabenõudega ning teabevaldaja peab need väljastama juurdepääsupiiranguteta osas nagu muugi avaliku teabe. Samuti olid teabenõudes küsitud arved ja maksekorraldused seotud lepinguga, mille eest tasub vald ning valla raha kasutamisega seotud teavet ei saa tulenevalt AvTS § 36 lg 1 punktist 9 salastada.
Kokkuvõte
Kuigi asutuste veebilehed on muutunud palju kenamaks ja pilkupüüdvamaks, on tihti veebilehtedelt teabe leidmine muutunud ka keerulisemaks. Kui asutuse pakutavate teenuste kohta on teave enamasti leitav, siis avaliku teabe seaduse §-s 28 loetletud teavet on märksa keerulisem leida. Tihti nõuab üsna suurt vaeva ja leidlikust, et leida üles töötajate kontaktid, mis peaksid olema kergesti leitavad. Samuti on tihti keeruline leida nii ametijuhendeid kui ka ametnike haridust ja eriala tõendavaid dokumente.
On ka asutusi, kus on dokumendiregistrit keeruline leida – ka see peaks olema lihtsasti leitav. Kui teate, et teie asutusel on kogu kohustulikult avalikustatav teave veebilehel olemas, minge proovige seda veebilehe avalikust vaatest leida. See ei pruugi olla niisama lihtne. Mõelge ka sellele, et teile kui veebilehe omanikule on teada, millise loogika järgi on veebileht üles ehitatud. Kolmas isik, kes seda ei tea, ei pruugi teavet sama lihtsalt leida.
Kui oleme selle kohta mõnele asutusele märkuse teinud, on tihti vastuseks, et ka teiste asutuste veebilehel on teave samamoodi avalikustatud või dokumendiregistris kõik samalaadsed dokumendi piirangud (nt lisatasu käskkirjad). Selline vastus on üllatav, kuna oma eksimust ei peaks põhjendama teiste asutuste eksimustega, vaid püüdma just oma teabe kättesaadavust parandada ja olla nii ka teistele eeskujuks. Soovime teabevaldajatele tähelepanu, tarkust ja jõudu avalikule teabele juurdepääsu võimaldamisel, et see, mis peab olema avalik, oleks kõigile lihtsalt leitav ja kättesaadav. Teave, mis peab olema piiranguga, oleks turvaliselt kaitstud.
- Kommenteerimiseks logi sisse või registreeru