Videovalvekaamerad on muutunud ajaga palju paremaks, kasutades videoanalüütikat, olles seeläbi jälgimises väga tõhusad. Ent kaamerarohkes maailmas muutub inimesel üha keerulisemaks säilitada privaatsust.
Videovalve ei ole igas olukorras vaikimisi vajadus ja sellega tasub kaamerate ülespanekul mõtlema hakates alati arvestada. Paraku see siiski aeg-ajalt unustatakse. Nii on Andmekaitse Inspektsiooni üheks ülesandeks jälgida, et videovalve puhul võetaks hoolikalt arvesse isikuandmete kaitse üldmääruses (IKÜM) sätestatud üldpõhimõtteid (artikkel 5).
Tänu tehisintellekti arengule on meil praegu juba võimalik kaamerapildis inimesi ka kaugtuvastada. Nagu tehnoloogiliste uuenduste puhul sageli on, toob selline tuvastamine kaasa ühelt poolt võimaliku kasu, olgu selleks näiteks parem turvalisus või võimalus protsesse lihtsustada. Teiselt poolt tekitab biomeetriliste tehnoloogiate levik juurde ka palju küsimusi, kuulugu need siis isikuandmete kaitse, eraelu puutumatuse või võimaliku diskrimineerimise valdkonda.
Eri riikides lähenetakse tehniliste vahendite abil kogutavatele isikuandmetele erinevalt. Kui Euroopa Liit on biomeetriliste isikuandmete käsitluses range, siis näiteks Hiinas kasutatakse näotuvastust kooliraamatukogus laenutuste jälgimiseks ja õpilase toitumisaruande koostamiseks. Sealne valitsus kasutab näotuvastust muu hulgas uiguuride liikumise jälgimiseks ja piiramiseks.
Näotuvastustehnoloogiat kasutatakse avalikes kohtades veel näiteks Kõrgõzstanis, Indias, Ladina-Ameerikas, Iisraelis, USA-s, Austraalias ja Venemaal. Venemaal kasutati koroonapandeemia ajal üle 100 000 näotuvastuskaamera, et jälgida karantiini pandud inimesi. Ameerika Ühendriikide Föderaalne Kaubanduskomisjon on kooskõlas tarbijakaitsemissiooniga välja andnud mõned juhised, mille kohaselt ei tohiks ettevõtted oma tarbijaid eksitada selles osas, kuidas nad kasutavad näotuvastussüsteeme. Ameerika Ühendriikides arutatakse ka näotuvastustehnoloogia kasutamise võimalike piirangute kehtestamise üle.
Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmääruse järgi on biomeetrilised isikuandmed tehniliste vahendite abil saadavad andmed inimese füüsiliste, füsioloogiliste ja käitumuslike omaduste kohta, mis võimaldavad inimest kordumatult tuvastada. Levinumad biomeetriliste andmete kasutamise viisid on isiku tuvastamine näokujutise või sõrmejälje abil ning silmaiirise skaneerimine. Euroopa Liidus kuuluvad biomeetrilised andmed eriliigiliste isikuandmete hulka, see tähendab, et neid loetakse kõige enam privaatsust riivavateks. Eriliigilised isikuandmed puudutavad näiteks inimese terviseandmeid, seksuaalelu ja -sättumust, seetõttu võib hooletus nendega viia näiteks diskrimineerimiseni. Ka võib biomeetriliste andmete kogumine ja kasutamine kaugtuvastuseks kujutada endast riski inimeste põhiõigustele. Üldjuhul on IKÜM artikli 9 järgi on biomeetriliste isikuandmete töötlemine keelatud.
Ka Euroopa Nõukogu näotuvastuse teemalises juhendis on selgelt kirjas, et eraõiguslikele struktuuridele on keelatud kasutada näotuvastustehnoloogiaid kontrollimatutes keskkondades, näiteks kaubanduskeskustes, seda eelkõige turunduse või ebaturvalisuse eesmärgil.
Kuigi biomeetriliste andmete kogumine ja töötlemine, eriti aga näotuvastus, võib elu mõnes valdkonnas mugavamaks teha, on parem pidada meeles rusikareeglit, et tavaelus ja tavaolukordades ei ole see Euroopa Liidus lubatud.
- Kommenteerimiseks logi sisse või registreeru