Võlgniku vastuväite saamisel ei hinda maksehäireregistrid enamikul juhtudel isiku ülemäärast kahjustamist piisaval määral, piirdudes üksnes arvessevõetavate asjaolude loetlemisega ja jättes konkreetset olukorda puudutavad elulised asjaolud sisuliselt hindamata. Veelgi enam paistab silma maksehäireregistrite komme õigustada ülemäärase kahjustamise tegematajätmist sellega, et isik ei ole vastuväite esitamisel välja toonud, kuidas võlaandmete avaldamine tema õigusi ja vabadusi ülemäära kahjustab, või puudub teave, et maksehäire avaldamine on kaebajale mis tahes kahju toonud. Kaalumise kohustus tekib maksehäireregistril endal iga kord juba enne, kui ta kavatseb avaldada või isegi koguda isiku võlaandmeid. Ülemäärase kahjustamise hindamisest jäetakse suuremas osas välja võlausaldajate iseloomustavad asjaolud võlaandmete avaldamise vajaduse kontekstis, nimelt kas võlausaldaja on enne avalikustamist ära kasutanud kõik võimalikud õiguskaitsevahendid võla sissenõudmiseks ja kas võlgnik on enne võlanõude aegumist olnud võlast teadlik jne.
Tihtipeale ei täideta piisava hoolsusega andmete õigsuse tagamise kohustust. Üldjuhul ei kontrolli maksehäireregistrid maksehäirete avaldamisel võlaandmete õigsust ja lükkavad kogu vastutuse võlausaldajate õlgadele, kes võlaandmeid registritele edastavad. Kõige sagedamini ei kontrollita võlanõude olemasolu, võla summat, tekkimise ja lõppemise aega ning vastavust algdokumentidele. On esinenud olukordi, kus andmete õigsust ei suudetud dokumentaalselt tõendada ei peale isiku vastuväite saamist ega ka inspektsiooni järelevalvemenetluse ajal. Näiteks on inspektsiooni menetluses olnud juhtum, kus maksehäireregister on isiku eelnevatest nõudmistest hoolimata alustanud andmete õigsuse kontrollimist alles pärast järelevalvemenetluse algatamist, muutes menetluse käigus mitmel korral avaldatavaid võlaandmeid selliselt, et ühe nõude summa on võrreldes esialgsega muutunud 6 korda ja teise nõude summa lausa 49 korda suuremaks. Seejuures ei pidanud register vajalikuks ei isikut ega ebaõiged võlaandmed juba saanud kolmandaid isikuid andmete muudatustest teavitada.
Teavitamiskohustuse täitmisesse suhtutakse üldiselt kergekäeliselt. Valdavalt ei kontrollita üle, kas võlausaldaja on enne võlgnevuse registrile edastamist võlgnikku sellest teavitanud, ja seetõttu saab võlgnik tihtilugu emakordselt võlast teada alles siis, kui maksehäire on maksehäireregistris juba üleval. Paraku ei ole selline tegevus kooskõlas nõudega teavitada andmetöötlusest enne töötlema asumist. Samuti ei teavitata võlgnikku vajalikul määral enne tema isikuandmete maksehäireregistris avaldamist avalikustamise tingimustest, piirdudes teabe avaldamisega oma platvormi veebilehel, millest aga ei piisa andmetöötluse läbipaistvuse tagamiseks.
Kohustuse rikkumise lõppemisel ehk võla tasumisel lubab seadusandja maksehäiret registris nähtavana hoida veel kuni viis aastat. Tasumata võla avalikustamise aeg on seatud sõltuvusse võla aegumisest. Üldine tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat pärast nõude sissenõutavaks muutumist ning kui tõendatud on kohustuse tahtlik rikkumine, aeguvad nõuded kümne aasta möödumisel. Seega olukorras, kus võlg jäeti tasumata, kuid nõue aegus kolme aasta jooksul, on võlaandmeid lubatud avalikustada veel lisaks kuni viis aastat (3 + 5 reegel). Tahtlikult rikutud kohustust on õigustatud avaldada kümne aasta jooksul, millele võib lisanduda maksimaalselt 5 aastat (10 + 5 reegel).
Kuivõrd kohtupraktikas on kinnituse leidnud, et andmete edastamine võib olla andmesubjekti õigusi ja vabadusi ülemäära kahjustav ka siis, kui kohustuste rikkumisest ei ole veel möödunud üle viie aasta, valivad maksehäireregistrid automaatselt maksimaalselt lubatud võlaandmete avaldamise pikkuse, jättes hindamata rikkumise tõsiduse ning andmete avaldamisega kaasneva riive võlgniku eraelu puutumatusele. Võlaandmete avaldamine maksimaalses määras viie aasta jooksul on lubatud vaid kõige tõsisemate võlakohustuste rikkumiste korral. Õigustatud ei ole avaldada vabatahtlikult tasutud võlgasid maksimaalse lubatud aja jooksul, sest sellisel juhul asetatakse võla kustutamiseks jõupingutusi teinud võlgnikud ebavõrdsesse olukorda võrreldes nendega, kes võlga üldse ei maksa.
Menetluspraktika näitab, et võlaandmete avaldajad võrdsustavad võlanõude tasumata jätmise kohustuse tahtliku rikkumisega, mis annab neile võimaluse avaldada maksehäireid 15 aasta jooksul. Paraku on selline praktika väär. Kümneaastase avaldamisaja valikul peab andmetöötleja tuginema konkreetsetele faktidele, mis kinnitaksid võlasuhte tahtlikku rikkumist, näiteks kohtuotsusele.
Andmetöötlejad ei suhtu nõutava tõsidusega võlgnike vastuväidetesse. Saades võlgnikult vastuväite teda puudutava võlanõude maksehäireregistris avaldamise suhtes, jätkatakse üldjuhul võlaandmete avalikustamist ja kolmandatele isikutele edastamist hoolimata isikuandmete edasitöötlemise keelust seni, kuni andmetöötleja tõendab, et töötleb andmeid mõjuval õiguspärasel põhjusel, mis kaalub üles andmesubjekti huvid, õigused ja vabadused.
Maksehäireregistrites võlaandmete avaldamist kasutatakse väiksemate aegunud võlgade tasumise sunnimehhanismina. Näiteks avalikustatakse teadlikult hästi vanu alla 100-euroseid ja ilmselt nüüdseks aegunud üksikuid võlanõudeid nagu parkimistrahve, prügiveoarveid vms, mille olemasolust ei pruugi inimene teadlik olla ja mis ilmselt ei näita inimese negatiivset maksekäitumist.
- Kommenteerimiseks logi sisse või registreeru