Praegusel ajal on reaalsuseks see, et meie igapäevaelu ümbritsevad kaamerad. Kaamerad on vajalikud, kuna need aitavad meil tagada turvalisust, toetavad meid tõendite kogumisel, võimaldavad meil kiiremini suhelda ja teha tööd kaugtöö vormis. Siiski ei saa vaadata mööda sellest, kuidas mõjub kaameraga töötamine inimese vaimsele tervisele.
Kõige enam täheldatakse, et kaameraga töötamine tekitab stressi, ärevust ning pideva jälgimise tunnet. Videokoosolekutel või kaamera ees töötades tõuseb inimestel enesetunnetuse tase ja hakatakse ümbritsevat keskkonda üha rohkem mõtestama. Kuidas saab enesetunnetus ja mõtestamine üldse kuidagi negatiivne olla? Pidev keskendumine eneseteadlikkusele võib tegelikult osutuda vastumeelseks ning töökeskkonnas ebaproduktiivseks. Usun, et paljud on minuga nõus, kui väidan, et videokoosolekutel jälgitakse kõige rohkem enda kaamerapilti. Jälgitakse enda väljanägemist ja hoiakut ning mõeldakse, kuidas mõjun läbi kaamera teistele. Kaamera ees töötamisel või videokoosolekutel tekibki tunne, et meid hinnatakse pidevalt – see mõjutab töötulemusi ning põhjustab ebavajalikku pinget. Seega tekitab kaamera tunde, et keegi pidevalt vaatab mind.
APA (American Psychological Association) avalikustatud uuring (2021) toob meieni täiesti uue mõiste, mis kujunes välja pärast COVID-19 levikut. Viiruse levik toimetas kõik koosolekud kaamerate ette ning sellest kujuneski lõpuks nähtus Zoom fatigue ehk Zoomi-väsimus. Uuringu oluline leid põhineb asjaolul, et just kaamerat kasutanud katseisikud tundsid kõige suuremat väsimust, eraldi toodi välja uued töötajad ning naised. Põhjuseks arvatakse olevat, et kaamera vahendusel osalemine tekitab „pealtvaatamise“ tunde, mis omakorda tekitab üleliigset stressi. Kõrgenenud eneseteadlikkus koosolekul ning selle üleliigne mõtestamine suunab tähelepanu tööteemadest pigem sissepoole.
Kokkuvõttes võib väita, et kaamerad meie tööelust ei kao, see tähendab, et tasakaalu selle kasutamise eeliste, privaatsuse ning vaimse tervise vahel peavad hoidma nii organisatsioon kui ka tööandja. Seda ei tohiks vaadata kui tüütut lisaülesannet, sest kaamera kasutamise reguleerimine mõjutab töötajate sooritust. Tööandja ning organisatsioon saavad paremaid tulemusi, kui suhtlevad oma töötajatega ning arutlevad, kuidas luua tööd toetav keskkond ka koos kaameratega.
Johan Pastarus, Tööinspektsiooni vaimse tervise konsultant
(Kasutatud: https://doi.org/10.1037/apl0000948)
- Kommenteerimiseks logi sisse või registreeru