Möödunud aasta menetluspraktikas on enim probleeme tekitanud segased võlanõuded, mille tekkimise aluseid maksehäireregistrite pidajad või võlausaldajad põhjendada ei suuda. Kuna maksehäire avaldamise puhul on tegemist isikuandmete avaldamisega, siis peavad just maksehäireregistri pidaja ja võlausaldaja suutma tõendada, et andmed võla kohta on õiged. Selleks peavad nii võlausaldajal kui ka maksehäireregistri pidajal olemas olema nõuet tõendavad dokumendid, sh dokumendid, millest nähtub nõude tekkimise alus (sh leping). Seega ei piisa nõude tõendamiseks ainult arve olemasolust.
Näiteks tarbijale telefonimüügi puhul on probleemiks osutunud see, et müüja ei suuda tõendada lepingu sõlmimist vastavalt VÕS § 542 lg-le 1, mille kohaselt on tarbija telefonikõne käigus võetud kohustustega seotud üksnes juhul, kui müüja on telefonitsi edastatut kinnitanud püsival andmekandjal ja tarbija on oma tahet kinnitanud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (nt e-kiri). Nimetatud nõuete rikkumisel loetakse müüja poolt tarbijale edastatud asi, teenus või muu sooritus tellimata asjaks, teenuseks või muuks soorituseks VÕS § 99 lg 1 tähenduses, mis sätestab, et ettevõtjal ei teki tarbija suhtes tellimata asja saatmise, teenuse osutamise või muu soorituse tegemise korral nõudeid ja seega ei ole tarbijal kohustust ka sellise asja eest maksta.
Samas on võlaandmete töötlemise tingimustes väärarusaamal tihti ka võlgnikud ise. Näiteks ei ole piisav alus esitada inspektsioonile kaebust võlaandmete maksehäireregistrist kustutamiseks, kui võlgnevus on äsja tasutud. Rõhutame, et isikuandmete kaitse seaduse kohaselt ei lõppe makse häire avaldamine võla tasumisega, vaid seda võib avaldada veel kuni viis aastat pärast võla tasumist. Tihti ollakse seisukohal, et selline viie aastane avaldamise aeg on „automaatne“, kuid see pole õige lähenemine. Maksehäirete avaldamisel tuleb järgida ka kõiki IKS § 10 lg-st 2 tulenevaid nõudeid, sh tuleb hinnata, mis hetkest alates pole nõude avaldamine enam proportsionaalne ja kas see ei kahjusta andmesubjekti ülemääraselt. Lisaks, kehtib aegunud nõuete puhul ka tingimus, et võlaandmeid võib maksimaalses ulatuses (viis aastat pärast aegumist) avaldada üksnes siis, kui võlausaldaja astus aegumistähtaja jooksul aktiivseid samme võlgnevuse sissenõudmiseks.
Samuti on inspektsioon muutnud oma varasemat seisukohta seoses maksehäire avaldamise maksimaalse tähtajaga. Lähtekohaks võtame kaebuste lahendamisel tsiviilseadustiku üldosa seadusest (TsÜS) tuleneva üldise tehingulise aegumistähtaja, milleks on kolm aastat. Kuna TsÜS ei eelda kohustuste rikkumise tahtlikkust, ei saa sellist juriidilist asjaolu eeldada ka inspektsioon, mis tähendab, et 10-aastase aegumistähtaja kohaldumine peab olema tõendatud. Kui selle kohta tõendid puuduvad, võib järelikult maksehäiret avaldada üldise tehingulise aegumistähtaja jooksul (kolm aastat), millele võib maksimaalselt lisanduda kuni viis aastat. Rõhutame, et lepingu rikkumise fakti kui sellist, ei saa samastada rikkuja tahtlusega. Viimasele võivad viidata erinevad asjaolud, nt võlgniku käitumine (kas ta on hoidnud võlausaldajaga suhtlemisest kõrvale), võlgnevuste koguarv, -summa jms. Andmekaitse Inspektsiooni uus maksehäirete juhend on saadaval ka asutuse koduleheküljel.
- Kommenteerimiseks logi sisse või registreeru