Võrreldes eelmise aastaga on näha selget kasvu keskkonnasektoris esitavate vaiete osas nii ajakirjanduse esindajate kui ka keskkonnaorganisatsioonide poolt. See näitab ühiskonna suurenenud huvi riigi tegevuse ja selle läbipaistvuse vastu seoses keskkonnateemadega, milles kindlasti mängib suurt rolli kliima soojenemine ja Eesti riigi kliimakokkulepped Euroopa Liidus. 2021. aasta tõi kaasa suure huvi eelkõige metsandusteemade osas.
Juba 2020. aastal esitati inspektsioonile kaks vaiet, kus sooviti, et Keskkonnaagentuur väljastaks kõik statistilise metsainventuuri alusandmed (SMI andmed), sh proovitükkide koordinaadid. SMI mõõtmistulemuste peamine siseriiklik eesmärk on saada statistiline ja objektiivne hinnang Eesti metsaressursi kohta, et kavandada riigi strateegilisi metsamajandamise otsuseid. Vaatasime teabe üle ega leidnud, et mingis osas oleks küsitav teave juurdepääsupiiranguga (vastav alus teabele juurdepääsu piirata puudus), mistõttu tegime ettekirjutuse kõikide andmete väljastamiseks. Ajutiste proovitükkide koordinaadid väljastati, aga alaliste proovitükkide kohta asus Keskkonnaministeerium ruttu juurdepääsupiirangu alust looma, algatades selleks ka metsaseaduse muutmise eelnõu. Paraku seaduseelnõu on jäänud toppama ja ühtlasi on keskkonnaühingud esitanud ministeeriumi vastu kohtusse hagi.
Ajakirjandust lugedes jääb mulje, et Eesti riiki kahtlustatakse liigses metsa raiumises ja Euroopale valede tulemuste esitamises. See on ka väidetavalt peamine põhjus, miks nii järjepidevalt soovitakse mõõtmistulemusi kontrollida ja kõik andmed riigilt kätte saada. Seega jätkus SMI andmete vaidlus ka 2021. aastal, kui SMI andmete kohta esitati kaks vaiet, kus ei soovitud küll enam koordinaate, aga hakati küsima riigi arvutustulemuste kontrollimiseks muid lisaandmeid.
Teabevaldajatel asub järjest enam andmeid eri infosüsteemides, mitte konkreetses dokumendis. SMI andmete väljastamisel on teabevaldaja toonud välja, et sellise päringu teostamiseks pidid nad kirjutama teabenõudja teabenõude täitmiseks eraldi skripti, kuna neil endal ei ole sellises andmekoosseisus teavet olemas. Leidsime, et kui teabevaldaja kasutab sellist andmebaasi, millest andmete välja võtmiseks on neil endal tavapärane praktika selleks skriptide kirjutamine, siis on ka võimalik täita teabenõuet. See tähendab, et selline oskus on olemas ja seda kasutatakse tavapäraselt, mistõttu tuleks asuda seisukohale, et olemasolevate andmete väljavõtmiseks skripti kirjutamise vajadus ei ole piisavaks põhjuseks, miks lugeda pöördumist selgitustaotlusena või keelduda teabenõude täitmisest. Küll aga võib skripti kirjutamise vajadus olla oluliseks põhjuseks, miks pikendada teabenõude täitmise tähtaega. Selline skripti kirjutamise võimekus riigiasutustel peaks olema erandlik. Küll aga ei saa vaidlust olla siis, kui süsteem võimaldab teha just sellist väljavõtet nagu teabenõudja küsib. Sel juhul ei saa olla argument, teavet mitte väljastada, põhjenduseks, et eelnevalt ei ole sellises koosseisust teavet loodud. Juhul kui teabenõude täitmiseks peaks teabevaldaja eelnevalt mingeid andmeid sisestama või mõnest teisest süsteemist võtma ja lisama, siis on päring oma loomult juba selgitustaotlus.
Avalikkuse huvi suurendab kahtlemata ka Euroopa kliimaseaduses olev kohustus, mis kätkeb tervet Euroopa Liitu saavutama 2050. aastaks CO2-neutraalsuse. Metsal on selles võitluses väga oluline roll.
Eesti Maaülikooli uuringu järgi seovad õhust süsinikku noored ja keskealised puud, samal ajal, kui vanemad metsad muutuvad süsinikuallikateks. Seega võiks väga läbimõeldud metsa majandamine tuua kaasa olulisi tulemusi. SMI andmeid kasutab Eesti riik ühtlasi selleks, et näidata oma maakasutusest, maakasutuse muutusest ja seehulgas metsandusest (LULUCF) tulenevat kasvuhoonegaaside heite andmeid Euroopale. SMI proovitükkide andmete mõõtmine on toimunud 20 aastat ja seda mudelit kasutavad ka mõned teised liikmesriigid.
Kõik liikmesriigid peavad tagama, et esitatud andmed on täpsed, täielikud, järjepidevad, võrreldavad ja läbipaistvad. Keskkonnaministeerium on selgelt väljendanud, et kui SMI koordinaadid saaks avalikuks, ei oleks enam tulemused objektiivsed. Seega ei saaks andmeid esitada ka LULUCF-i raporti jaoks. Samal ajal on ülikooli teadlased juhtinud tähelepanu, et Eesti vajab jätkamiseks uut metsa arvestamise metoodikat. Väidetavalt on küsijatel juba endil koordinaadid teada ja välja arvutatud. Siiski küsitakse lisaandmeid, kuna tulemused ei klapi. Seega näis, mis saab SMI metoodikast ja kas pidev riigi tegevuse vastu huvi tundmine muudab ka Eesti metsapoliitikat. Loodetavasti sel juhul järjest nutikama, säästvama ja läbipaistvama metsamajandamise suunas.
Metsateemade üle oli mitu vaidemenetlust ka Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) kohta. Avalikkus tundis huvi, mis hinnaga Eesti riik metsa müüb (riigi ja puidufirmadega sõlmitud kestvuslepinguid), kuidas uuendusraiete mahte arvutatakse ja planeeritakse ning sooviti saada kõrgendatud avaliku huviga (KAH) alade kohta lisaks muule infole ka kaardikihti.
Puidumüügifirmadega sõlmitavates kestvuslepingutes saime taaskord selgitada, et ärisaladuse piirangut saab kasutada väga piiratud osale teabele. Tihtilugu hindab ettevõtja oma ärisaladust palju suuremaks, kui see reaalsuses olla saab. Enamasti saab ärisaladuseks lugeda vaid üksikud sõnad või lauseosad. Leiame, et peamine probleem on selles, et riigiasutused ei ole eraettevõtetele juba lepingut sõlmides selgitanud, et riigiga sõlmitavates lepingutes peaks ettevõtja juba arvestama, et on valmis teabe avalikkusega. Oluline on ka meelde tuletada, et ärisaladuse juurdepääsupiirangut ei saa kasutada kauem, kui seadus seda lubab ehk 5 aastat, mida saab ühe korra pikendada veel kuni 5 aastat. Küll aga pärast maksimaalset 10 aastat ei ole tegemist enam ärisaladusega. Sellistesse lepingutesse ei peaks juhatuse liikmed lisama nt ka oma isiklikke kontaktandmed, mida tegelikult inspektsioon ei käsitle isiklikena, kui need on ühtlasi toodud äriregistris ettevõtte kontaktandmetena.
Uuendusraiete arvutuskäigu kohta väitis teabenõudjast ajakirjanik, et talle on jäetud mulje, et teda huvitava teabe on saanud ühe riigiasutuse töötaja teiselt riigiasutuse töötajalt meili teel, aga see ei ole eraldi dokumendiregistris registreeritud ja tegemist on erakirjaga. Selgitasime, et asutuse töötajad ei pea tõepoolest dokumendiregistris registreerima oma erakirjavahetust. Nt kahe töötaja vahelised kirjad, kus arutatakse lõunale mineku plaane, sünnipäevaõnnitlusi, asutusevahelisi nõu küsimisi jms. Aga kui ühe riigiasutuse töötaja saadab teisele riigiasutuse töötajale tööalaselt vajalikku teavet, sealjuures selleks, et teine asutus saaks saadud arvutustulemusi kasutada, et täita enda seadusest tulenevat kohustust, siis ei ole tegemist erakirjavahetusega.
Seega sellised kirjavahetused peabl kindlasti asutuste dokumendiregistris registreerima ja kui need ei ole registreeritud, siis ei tähenda see sugugi seda, et keegi ei võiks asutuselt ka ainult töötaja e-postkastis olevat avalikku teavet välja küsida. Sellega paneme asutustele südamele, et kõik olulised kirjad saaks registreeritud. Seda ka seetõttu, et töötajate vahetuse tõttu midagi tähtsat kaotsi ei läheks.
KAH alade kohta soovis üks keskkonnaorganisatsioon saada KAH alasid puudutavat kaardikihti SHP failina. Selles osas otsustas teabevaldaja, et avalikustab sellise kaardikihi faili avalikkusele oma kodulehel ja uuendab seda igal aastal.
Lisaks väärib mainimist Keskkonnaametile tehtud ettekirjutus, kus palusime väljastada teabenõudjale mitmeaastased loodusobjektide kaitse planeerimise komisjoni ning liikide kaitse ja võõrliikide ohjamise planeerimise komisjoni istungite protokollid. Analoogse vaidemenetluse viisime läbi ka 2020. a Keskkonnaministeeriumi osas, kus leidsime, et peab väljastama pakendikomisjoni istungi protokollid. Mõlemal juhul saab kinni katta vaid väga piiratud osa, kui mõnes konkreetses protokollis esineb vastav lõik, mis annab juurdepääsupiirangu aluse. Selliste komisjonide tegevus peaks olema avalikkusele läbipaistev. Tihtilugu ei kinnita minister kõiki komisjoni ettepanekuid, aga avalikkusel peab olema võimalus saada selgust, kuidas ühe või teise otsuseni on jõutud, sh mis on olnud komisjoni algsed ettepanekud.
Menetluses tõime välja, et küsitakse sellist avalikku teavet, mis on antud juhul ka keskkonnateave, millele kohaldub lisaks Arhusi konventsioon (keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioon) ja keskkonnainfo direktiiv. Seega saab keskkonnateabele piirata juurdepääsu vaid juhul, kui eelnimetatud regulatsioonid seda võimaldavad. Kui Eesti seaduse regulatsioon ei ole kooskõlas Arhusi konventsiooni ja keskkonnainfo direktiiviga sisult konkreetsete sätetega, siis tuleb Eesti seaduse norm jätta kohaldamata vastavalt põhiseadusele ja EL-i õigusele – selle asemel kohalduvad vastavad konventsiooni ja direktiivi normid.
Saime taas selgitada kavandile kohalduvat juurdepääsupiirangut. AvTS §-i 35 teine lõige annab teabevaldajale erinevalt esimesest lõikest, kus on teabevaldajal kohustus määrata vastavad piirangud, vajadusepõhise võimaluse kasutada juurdepääsupiiranguid. Seega teises lõikes toodud piiranguid ei peaks teabevaldaja kasutama, kui selleks ei esine reaalset ja põhjendatud vajadust, mis peab ühtlasi olema ajakohane.
Seega ei saa igale dokumendikavandile automaatselt vastavat juurdepääsupiirangu alust kehtestada, vaid eelnevalt peab teabevaldaja hindama, kas see on vajalik, mis on piiramise põhjused ja kas need kaaluvad üle avalikkuse huvi. Keskkonnateabe puhul eeldatakse juba seda, et avalikkusel ongi kõrgendatud huvi. Lisaks saab teabevaldaja kavandite puhul alati kasutada juurdepääsu piiramise asemel dokumendil märget, et tegemist on kavandiga.
Eraldi selgitame, et kavandi juurdepääsupiirangu kasutamise eeldusteks on see, et see kehtib vaid kuni see sama dokument on vastu võetud või allkirjastatud ehk dokumendist on valminud lõplik versioon, mida enam ei muudeta. Selge on see, juba koostatud protokollid ei ole oma loomult enam muutmisjärgus, vaid lõplikult kinnitatud dokumendid. Kavandi piirang on oma loomult väga lühiajaline piirang ning seda ei saa kasutada põhjendusel, et äkki midagi dokumendis sisalduvat kasutatakse mingis järgnevas dokumendis (nt seaduseelnõus). Muul juhul võiks selline lähenemine tuua kaasa igaveste kavandite loomise, mis osas äkki kuskil keegi kasutab midagi oma järgmises kavandis jne. Seega leidsime, et komisjoni protokollid ei saa sellist juurdepääsupiirangut kanda.
- Kommenteerimiseks logi sisse või registreeru