Pärija õigustest saada terviseandmeid

Lisaks terviseandmete põhjuseta vaatamisele pöörduti inspektsiooni poole tervisega seotud küsimustes veelgi. Üheks olulisemaks näiteks võib tuua pärija poolt isiku terviseandmete küsimise. Sageli ei väljastatud haiglate poolt inimestele nende surnud lähedaste haiguslugusid.

Isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 9 kohaselt saab surnud inimese isikuandmeid töödelda pärija nõusolekul. Küsimus tekkis selle tõendamise osas, mida saab teha pärimistunnistusega. Muret tunti, et pärimismenetlus võib kesta kuni 30 aastat, kuid tegemist on tsiviilseadustiku üldosa seadusest tuleneva nõuete aegumistähtajaga ning pärimismenetlus ise kindlasti nii kaua ei kesta.

Siin tuleb sellest aru saamiseks vaadata pärimisseadust, mis ütleb, et pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik õigused ja kohustused, välja arvatud 
need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud parandaja isikuga. Tallinna Halduskohus on oma lahendis 3-20-1519 leidnud, et isikuandmete näol on tegemist õiguste ja kohustustega, mis on seotud pärandaja isikuga.  Kohus on selgitanud, et IKS § 9 lg 2 tõlgendamisel tulebki sätet mõista nii, et isikul tuleb esmalt tõendada, et ta on pärija.

Seda saab teha pärimistunnistusega. Inspektsioon on varem öelnud, et juhul, kui terviseandmeid vajatakse varem, on pärijaks olemist võimalik tõendada siiski ka pärandi vastuvõtmise avaldusega. Tõsi, see ei tõenda, et isik saab kindlasti vara pärijaks, kuid eelduslikult kontrollib notar juba pärimisavalduse esitamisel, et inimene on üldse pärima õigustatud. Lõpliku hinnangu, millist dokumenti pärimisõiguse tõendina aktsepteeritakse, langetab siiski andmetöötleja (tervishoiuteenuse osutaja, TEHIK jms). Siiski ei pea see kohtulahendi valguses paika ning isikul peab olema surnud inimese terviseandmete saamiseks siiski reaalne pärimistunnistus.