Jõudsid lõpule SA Viljandi Haiglat (4-24-2034), SA Pere Sihtkapitali (4-24-2473) ja Asper Biogene OÜ-d (4-25-326) puudutavad väärteomenetlused. Kuigi kohtud lõpetasid kõik väärteoasjad¹, anti siiski mõned olulised seiskohad, millega saab edaspidi menetlustes arvestada.
Viljandi Haigla kaasuses tekkis põhimõtteline küsimus IKÜM-ist tuleneva vastutava töötleja kaasaaitamiskohustuse ja karistusõigusliku enese mittesüüstamise privileegi ulatusest. Kohus nõustus meiega, et siseriiklikud väärteomenetlust reguleerivad õigusnormid (koosmõjus VTMS §-ga 2, § 19 lõike 1 punktiga 4 ja KrMS § 34 lõikega 1 ja § 75 lõikega 2) on vastuolus otsekohalduva IKÜM-i artikli 31 ja artikli 58 lõike 1 punktidega a ja e ulatuses, milles need võimaldavad juriidilisest isikust menetlusalusel isikul jätta väärteomenetluses IKÜM-is sätestatud kaasaaitamiskohustus täitmata ning siseriiklikud normid tuleb jätta selles ulatuses kohaldamata. IKÜM-ist tulenev kaasaaitamiskohustus kehtib Eestis juriidiliste isikute puhul nii järelevalvemenetluses kui ka väärteomenetluses.
Väärtegude puhul, mis pandi toime enne 01.11.2023, ei ole võimalik juriidilisele isikule määrata rahatrahvi IKÜM-ist tuleneva rikkumise eest. Kohtud leidsid, et menetlusalusele isikule ei saanud olla mõistlikult ette nähtav, et EL-i õigusega pole kooskõlas kuni 31. oktoobrini 2023 kehtinud KarS § 14 regulatsioon2. Vastupidine käsitlus läheks vastuollu seaduse määratletuse põhimõttega ning tekkida võib olukord, kus menetlusalune isik võetakse tagasiulatuvalt vastutusele tingimustel, millistel ei oleks teda varem karistada saanud.
Kohus nõustus meie seisukohaga, et olukorras, kus andmekaitsespetsialistiks on ainuisikuline juhatuse liige, kes otsustab muu hulgas ettevõttes andmetöötluse eesmärgid ja vahendid, ei ole võimalik tagada andmekaitsespetsialisti sõltumatust, kuna tegemist on kahe rolli huvide konfliktiga.
Väärteomenetlusega seotult on 2026. aastal eelduslikult oodata kohtulahendit Allium UPI OÜ (4-25-3512)3 kaasuses, kus on tekkinud mitu küsimust seoses väärteomenetluse, karistusõiguse ja IKÜM-i omavahelise koostoimimisega.
Seoses maksehäirete avaldamisega on jõustunud kaks ringkonnakohtu lahendit4. Ringkonnakohus leidis, et maksehäireregistril on esmajoones kohustus hinnata, kas krediidivõimelisuse hindamise eesmärk on konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades kaalukam andmesubjekti huvidest ja õigustest. IKÜM-i artikli 21 lõikest 1 tuleneva kohustuse täitmine ei saa olla üksnes formaalne. Kuigi oma „konkreetset olukorda“ saab kirjeldada ja tõendada üksnes andmesubjekt ise, peab vastutav töötleja andmesubjekti õiguste teostamisele kaasa aitama. Maksehäireregistril on kohustus kontrollida, et avaldatavad andmed oleksid seotud võlasuhte rikkumisega, kuid temalt ei saa nõuda otsustamist selle üle, milline tähendus või kaal peaks konkreetsetel andmetel olema isiku krediidivõimelisuse hindamisel. Andmesubjekti esialgne isikuandmete töötlemisest teavitamata jätmine ei too kaasa andmetöötleja tegevuse õigusvastasust andmete jätkuval avaldamisel. Samuti märkis kohus, et MKS-i § 10 alusel avaldamise ülemäärast kahjustamist hinnates tuleb välisriigis tekkinud nõuete puhul lähtuda Eesti õiguses ette nähtud aegumise sätetest.
Maksehäirete teemal on Riigikohtus menetluses kaks sarnast kaasust, mis puudutavad samuti IKÜM-i artikli 21 lõike 1 sisu ja selle kohaldamist. Artikli kirjutamise ajaks ei ole kohus veel otsuseid teinud ning neid on oodata 2026. aasta alguses.
2025. aastal on jõustunud ka kohtulahendid5 kahes asjas seoses vangiregistri päevikukannetega. Tegime vanglale ettekirjutuse, kuid vangla ei olnud nõus seda täitma, mistõttu tuli meil protestiga halduskohtusse pöörduda. Vangid on vangiregistrist enda isikuandmete töötlemise kohta teavet soovinud. Vanglal on kohustus andmed väljastada, kui ei esine VangS § 52 lõikes 6 ja/või IKS-i § 24 lõikes 2 loetletud asjaolusid.6
Kohtud on olnud seisukohal, et VangS § 52 lõiget 6 ei saa tõlgendada selliselt, et see välistab kõigile kinnipeetavatele kõigi nende kohta vangiregistrisse kogutud andmete avaldamise julgeolekukaalutlusel või manipulatsioonide vältimiseks, sest see muudaks sisutuks VangS § 52 lõikes 4 sätestatud õiguse andmeid saada. Andmete avaldamisest keeldumine peab põhinema enamal kui üldsõnalisel viitel julgeolekuriskide ja vangistuse täideviimise ohustamisele. Samuti on kohtus leidnud kinnitust, et meil on õigus teha vangla üle haldusjärelevalvet ja vajadusel teha vanglale ettekirjutus viia isikuandmete töötlemine kooskõlla õigusaktis sätestatuga.
Ajakirjanduslikul eesmärgil isikuandmete avaldamine tekitab jätkuvalt palava diskussiooni. Jooksva aasta alguses jõustunud kohtuotsuses käsitles kohus isiku õigust olla unustatud, vastandades seda ajakirjandusvabadusele ja artikli ajaloolise väärtusele. Kohus leidis, et digiarhiivis isikute anonüümseks muutmisel ei ole tegemist „ajakirjandusvabadusse ega internetiarhiivide terviklikkusesse sekkumisega“ ega ka artiklite „hilisema muutmisega“, vaid tegemist on isiku eraelu kaitse eesmärgil toimuva teabele juurdepääsu tingimuste muutmisega. Arvestada tuleb sündmusest möödunud aega ja sellest tingitud avaliku huvi langust, aga ka tänapäeva infotehnoloogilisi lahendusi, mis võimaldavad kõikvõimalikku, sh tundlikku teavet lihtsasti leida ja seeläbi isiku eraelu puutumatust kahjustada. Veebiarhiivi anonümiseerimine muudab üksnes teabe kättesaadavuse määra, mitte ei „kustuta“ teavet ajaloo tarbeks.
Lisaks rõhutas kohus, et ei oma määravat tähtsust, kas avaldatud teave ise käsitleb isiku eraelu, vaid hinnata tuleb seda, millist mõju avaldatud isikuandmed isiku eraelule avaldavad, sõltumata sellest, kas avaldatakse isiku kohta n-ö eraelulisi detaile või muud infot, nt infot isiku süüdimõistmise kohta.
Meil on pooleli veel mitu põhimõttelist kohtuvaidlust, milles on eeldatavasti lahendeid oodata 2026. aasta jooksul. Näitena võib tuua kohtuasja, kus vaidluse all on meie tegutsemise võimalused olukorras, kus siseriiklik õigusakt on vastuolus IKÜM-iga. Samuti saab näiteks tuua kohtuasja, kus kohtul tuleb kujundada seisukoht, kas isikuandmete kaitse asjas toimuva järelevalvemenetluse raames on meil võimalik üle minna AvTS-i nõuete täitmise kontrollimisele või mitte, olukorras, kus tegemist on olemuselt erinevate järelevalvemenetlustega.
Ringkonnakohtus on menetlusse võtmise otsustamisel meie apellatsioonkaebus halduskohtu otsusele, milles on võtmeküsimuseks asutusele esitatud dokumendi registreerija nime väljastamine teabenõude korras. Meie ei nõustu kohtu seisukohaga, et dokumendiregistris dokumente salvestanud isiku nime avaldamine on tingimusteta kohustuslik ning seda kohustust ei väära ka IKÜM või mõni teine õigusakt.
Ringkonnakohtu seisukohta on oodata ka isikuandmete töötlemise alust puudutavas vaidluses, kus andmetöötleja tugineb õigusliku aluse sisustamisel enda kui rahvaesindaja ja andmesubjekti kui ametniku rollidele, leides, et sellises olukorras ei kohaldu isikuandmete avalikustamisele IKÜM ega IKS ning et inspektsioonil järelevalvepädevus puudub. Esimese astme kohus ei nõustunud andmetöötleja seisukohaga, leides, et ametnikuks olemise fakt või ametiülesannete täitmine ei ole iseseisev õiguslik alus isikuandmete töötlemiseks. Lisaks on kohus rõhutanud, et Eestis ei ole Riigikogu liikmete tegevust, sh väljaspool ametiülesannete täitmist, inspektsiooni järelevalve alt välistatud.
SA Viljandi Haigla osas lõpetati VTMS § 29 lg 1 p- i 5 alusel ehk aegumise tõttu, SA Pere Sihtkapital osas lõpetati VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ehk väärteotunnuste puudumise tõttu ja Asper Biogene OÜ osas lõpetati ühe väärteo puhul VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ja teise väärteo puhul VTMS § 30 lg 1 alusel ehk otstarbekuse kaalutlusel.
1 Vt ka Riigikohtu 20.06.2024 otsus väärteoasjas nr 4-23-742.
2 Apotheka kliendiandmete lekkega seotud väärteomenetlus, kus AKI määras ettevõttele rahatrahvi summas 3 miljonit eurot.
3 nr 3-23-1168 ja nr 3-23-1839
4 nr 3-22-454 ja nr 3-21-2254
5 Praegu kehtivas redaktsioonis VangS § 52 lg 7.
- Kommenteerimiseks logi sisse või registreeru