2023. aasta aastaraamatus kajastatud ITK vaidlus jõudis lõpuks ka Riigikohtu kohtunike lauale, kes seoses väärteo aegumisega pidid väärteomenetluse lõpetama. Siiski andis Riigikohus mõningad olulised seisukohad, millega saab edaspidi menetlustes arvestada. Riigikohus on leidnud, et trahvide määramise eeldusi reguleerib üksnes EL-i õigus, mistõttu puudub liikmesriikidel pädevus kehtestada täiendavaid sisulisi tingimusi, seega ei olnud EL-i õigusega kooskõlas kuni 31.10.2023 (k.a) kehtinud KarS-i regulatsioon osas, mis võimaldas juriidilisele isikule rikkumiste eest määrata väärteomenetluses trahvi üksnes siis, kui see rikkumine oli enne omistatud identifitseeritud füüsilisele isikule.
Ainult piiratud juhtudel võib jätta menetlusaluse isiku kaitseks EL-i õigus kohaldamata ning rakendada põhiõiguste kaitse riigisisest kõrgemat standardit. Pooleliolevas väärteomenetluses kahtluste tekkimise korral on kohtul võimalik küsida EK-lt eelotsust (IKÜM-i sätete rakendamist pole EK kõnealuses kontekstis seni pidanud selgitama).
Viimasel ajal pälvib üha rohkem tähelepanu IKS-i § 4 praktiline rakendamine ehk isikuandmete töötlemine ajakirjandusliku erandi alusel. Kohus rõhutas haldusasjas nr 3-21-2590, et ajakirjandusvabadusega on hõlmatud ajakirjanduse funktsioon talletada ajalugu (mh veebiarhiivides), kuid õigus hoida arhiive veebis üldsusele kättesaadavana ei ole absoluutne, vaid seda tuleb tasakaalustada teiste asjaomaste õigustega. Seejuures ei tohiks artikkel isiku jaoks kujuneda „virtuaalseks karistusregistriks“, mis teda terve edasise elu stigmatiseerib.
Ajakirjanduslikule erandile kiputakse tuginema ka sotsiaalvõrgustikes gruppide võlaandmete avaldamisel. Ringkonnakohus on aga 2024. aasta jaanuaris jõustunud otsuses (3-22-265) selgelt tõdenud, et sellisele tegevusele ei laiene ajakirjandusliku andmetöötluse erand. Pole arusaadav, milles seisneb konkreetsete füüsiliste isikute lepingurikkumisi kajastavate andmete valimatu avalikustamise puhul n-ö uudisväärtus. Samuti ei ole tagatud selliselt teabe avalikustamise kooskõla ajakirjanduseetika koodeksis sätestatud põhimõtetega.
Võlgnevustega seotud info avalikustamine peab toimuma hoopis IKS-i §-s 10 sätestatud reeglite järgi. Haldusasja nr 3-23-1821 raames analüüsis kohus andmesubjekti nõrgemat positsiooni ning maksehäire avaldamisel tekkiva andmesubjekti ülemäärase kahjustamise hindamise kriteeriumeid. Seejuures rõhutas kohus andmesubjekti võimatust mõjutada seda, millistel eesmärkidel maksehäireregistri infot tegelikult kasutatakse, ning maksehäiretega seotud info laiaulatusliku kättesaadavuse. Ühtlasi ei tohi kohtu hinnangul pidada ülemäärasuse hindamisel raskendavateks asjaoludeks seda, et võlgnevus on tasutud inkasso kaudu või graafiku järgi. Ülemäärase kahjustamise kontroll eeldab iga üksiku juhtumi asjaolude arvessevõtmist. Kui maksehäireregister seejuures andmesubjekti väidete õigsuses kahtleb, oleks tema ülesandeks täiendavad tõendid välja küsida, ehk tunnustatud on maksehäireregistri aktiivne roll ülemäärase kahjustamise igakülgse hindamise võimaluse tagamisel.
Maksehäirete teemal on 2025. aastal eelduslikult tulemas kohtu põhjalikumad seisukohad IKS-i § 10 tõlgendamisel ning osapoolte kohustuste ja õiguste sisustamisel. Samuti on oodata olulist kohtupraktikat väärteomenetluse valdkonnas, kus vaidluse all on mitmeid põhimõttelisi küsimusi seoses IKÜM-i ja väärteomenetluse omavahelise koostoimimisega.
- Kommenteerimiseks logi sisse või registreeru