Õigusloome arengutest kokkuvõttes

2020. aasta oli väga viljakas eelnõude osas, mille kohta paluti inspektsioonilt arvamust. Kavandatavate õigusaktide muudatusi tuli pea kõigist ministeeriumitest. Kõige rohkem esitas eelnõusid arvamuse saamiseks Sotsiaalministeerium. Ka Siseministeeriumis ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis oldi viljakad ning lisaks saadeti inspektsioonile eelnõusid rahandus-, justiits-, haridus- ja teadus- ning keskkonnaministeeriumist. 

Üldiselt küsiti möödunud aastal kõige enam arvamust õigusaktide muudatustele, mis puudutasid andmekogusid – olgu need muutused siis seaduse või põhimääruse tasandil. Nii saabki öelda, et kõige enam märkusi on tulnud teha andmekoosseisude osas – miks mingeid andmeid kogutakse ja miks just selliseid andmeid. Aga ka kogumise eesmärkide ja säilitamistähtaegade osas. Andmekoosseisud kipuvad eesmärgiga seonduvalt liialt laiaks minema, samuti ei ole selge, kuidas mingid koguda soovitud andmed andmekogu eesmärki saavutada aitavad või sellega sootuks kooskõlas on. Säilitamistähtaegade osas tuli tihti aga tähelepanu juhtida sellele, et need on liiga pikad või ei suudeta põhjendada, miks just sellise tähtajaga säilitada soovitakse. Niisiis, läbivaks mureks andmekogude eelnõude juures oli igaks juhuks kogumine.


Kitsaskohad

Ilmselt valmistab õigusloojatele muret see, et õigusakti, eriti seaduse, muutmine on pikk ja keerukas protsess, mistõttu soovitakse võimalikult palju olukordi tuleviku tarbeks ette näha. Nii aga tekivadki inspektsioonil küsimused, miks mingeid andmeid nii kaua säilitada soovitakse või üldse kogutakse. Vastust tihti ei saa ka seletuskirjast. Näib, et alati ei mõisteta, mis eesmärki kannavad endas selged sätted ja võime omi valikuid seletuskirjas põhjendada. Inspektsiooni kohustus on jälgida, et õigusloojad jälgiksid andmetöötluses andmekaitse aluspõhimõtteid – seaduslikkus, eesmärgipärasus, läbipaistvus ja minimaalsus. Õigusaktid – olgu need siis seadused või andmekogude puhul põhimäärus- peavad andma isikule vastuse, mis andmeid tema kohta kogutakse, miks kogutakse ja mis eesmärgil kogutakse. Vahel jääb mulje, et selgitusi annavad õigusloojad iseendale või äärmisel juhul teistele 
kooskõlastusringis olevatele asutustele. Nii on selgitused kas liialt keerukalt kirjutatud või napisõnaliselt, et sellest ainult asjasse pühendatud aru saavad. Ent adressaadiks on ju andmesubjektid ehk inimesed. 
Samuti kipuvad andmekaitsealased mõjuhinnangud kas puuduma või olema samuti napisõnalised. Sestap on tulnud mitmel korral tähelepanu juhtida vajadusele just andmekaitsealast mõjuhinnangut täiendada. Mõju inimeste privaatsusele kiputakse hindama ka pigem väiksemaks, kui see inspektsiooni hinnangul tihtipeale on. 
Suur probleem näib jätkuvalt olema Riigi Infosüsteemi Haldussüsteemis ehk RIHA-s andmekoosseisude muudatuste kooskõlastamised.

Enamikel juhtudel, kui muudatus puudutab andmekogu põhimäärust, oli inspektsioon sunnitud tegema märkuse selle kohta, et RIHA uuendused on tegemata.

Näiteks terviseinfosüsteem (TIS), mida möödunud aastal muudeti kolm korda ning mida kavandatakse 2021. aastal taaskord muuta, ei ole andmestike osas kooskõlastusi RIHA-s tehtud aastast 2014. Lisaks eelnevale esineb tihti mõistete ebaselgust – kord kasutatakse mingi asja kohta üht ja siis teist mõistet või jäetakse lahti seletamata, mida mingi mõiste all silmas peetakse.  Taaskord võib näha, et eelnõu väljatöötajad on oma teemas niivõrd nö sees, et unustatakse ära õigusakti adressaadid ehk meie inimesed.
Eelnevalt sai juhitud tähelepanu juba sellele, et tihtipeale soovitakse andmeid säilitada väga kaua, ega osata selgitada, miks selline säilitustähtaeg valitud on. Lisaks aga võis näha eelnõudes probleeme ka sellega, et sätestamata oli jäetud, mis juhtub andmetega siis, kui säilitustähtaeg möödub. Kas andmed kustutatakse või säilitatakse mingil muul viisil, näiteks anonüümsetena arhiivis ja juhul, kui seda tehakse, siis omakorda, kui kaua. 

Eelnev võttis üldistavalt kokku tähelepanekud inspektsioonile kooskõlastamiseks saadetud eelnõudele. Mõistagi mõjutas eelmist aastat COVID-19 viirusest tulenev kriis, kuid nagu täna juba öelda võib, jätkub see veel ka käesoleval aastal. Kuivõrd tegemist on eelkõige tervishoiukriisiga, siis kõige suuremat mõju avaldas see ka tervishoiu valdkonna õigusaktidele, sest ilmnesid mitmed puudujäägid õigusraamistikus. Ühelt poolt on see mõistetav, sest mitmed seadused nagu näiteks ka hädaolukorra seadus oli ju selle loomisest peale nö riiulil seisnud, kuid nüüd tuli seda rakendama hakata ja nagu selgus, polnud seda luues suudetud üldse mõelda sellisele kriisile nagu meid nüüd kevadel 2020 tabas. Seega on ühelt poolt arusaadav, et avastati puudujääke nii tervise infosüsteemi regulatsioonis kui ka nakkuste tõrje ja ennetamise seaduses ning mitmetes muudes asjasse puutuvates õigusaktides. Siiski võib seadusloome kõrvaltvaatajana öelda, et neid muudatusi iseloomustab kiirustamine ja kohatine läbimõtlematus. 

Järgnevalt saab ülevaate inspektsiooni kommenteeritud eelnõudest, mille osas oli rohkem kas avalikku diskussiooni või olid need inspektsiooni vaatest olulisemad või suurema mõjuga.